Raivo Vare: Toompeal tekivad inglitiivad

Raivo Vare.

FOTO: Toomas Huik

Erudeeritud ja elukogenud endine riigimees ja nüüdne ettevõtja kutsub Eesti aastapäeva eel Eesti inimesi üles tegudele, et murda lahti Vana Maailma summutavast haardest ja survest.

Eesti on takerdunud mõtteviisi «ah, las olla!», väidab Raivo Vare, kes on pidanud kahel korral ministriametit ning juhtinud nii panka, transiidiäri kui ka muid ettevõtteid.

Mida ta sellega mõtleb? Vare (55) selgitab: «Keskajal, kui oldi metsa taga põlluveerel ning ristirüütlid ja tatarlased kihutasid teisel pool metsa ega leidnud teed üle soo üles, siis oli võimalik seal vaikselt olla, aga nüüd enam mitte. Olukord ju muutub kogu aeg. Me peame harjutama end mõttega, et meil ei tulegi seda hetke, kui saame mõelda, et «ah, las olla – ära puutu!», sest maailm käib meist jube intensiivselt üle.»

Ehk teisisõnu: Eesti eliit peab võtma jalad kõhu alt välja ning selle asemel et mõelda, kuidas toimetada nii, nagu on kombeks toimetada sihid kaotanud Euroopas, peaks vedama Eesti arengu hoopis uue hooga käima. Sest üldine rahulolematus ju muudkui kasvab.

Vähesed teavad, et olite nooruses tugev iluuisutaja. Aga kui tugev?

Alustasin kuueaastaselt Moskvas, käisin kaks korda päevas trennis, kuni 12. eluaastal murdsin maal vanaema juures suusatades käeluu, ja nii kapitaalselt, et see trauma jättis mind tükiks ajaks mängust välja. Tegin olümpialootuste keskuses paarissõitu. Seal valmistati ette neid, kes lähevad edasi tipptreenerite Tamara Moskvina või Aleksei Mišini juurde. See oli jõhker, higi väljapressimise süsteem: kes vastu peab, see võidab. Seepärast ongi venelased nii kõvad, et nende süsteem töötab tänase päevani niimoodi.

Suure riigi eelis?

Sellise tapva meetodiga on võimalik tõelised vastupidajad välja sõeluda. Muidugi, tee peal kaovad ära mõned talendid, keda pisut õrnema käitlemisega saaks veelgi paremaks teha kui noid, kes tippu välja jõuavad.

Lasteaias, kui teised läksid magama, läksin mina trenni, ja õhtul läksin veel kord trenni. Kuna kunstjää oli defitsiit, tuli sellele pääsemiseks hommikul kell pool viis esimese metroorongiga Sokolnikisse sõita. Õhtul kella kümne ajal, kui [mitmekordsed olümpiavõitjad] Irina Rodnina ja Aleksandr Zaitsev olid oma trenni ära teinud, lasti ka minusugused käblikud jälle jääle.

Üksiksõit mulle meeldis, aga paarissõit mitte. Mul ei jätkunud seal ka taset. Ja partner oli lollakas, oma arust täheke. Ega meil klappinud, nagunii poleks midagi välja tulnud.

Kas range režiim juba lapsepõlves andis ka edasiseks eluks karastuse?

Muidugi! Kuigi ma ei arva, et see oli hea lahendus. Aga omas ajas tundus see okei ja lõi väga tugeva põhja. Pidid mobiliseeruma, topelt pingutama. Õppisin metroorongis. Teadsin täpselt, millise vaguni millise ukse juurde tuleb end sättida, et võita 45-minutilise sõidu pealt kümme minutit – niipalju logistikast.

Olete lõpetanud kaks kõrgkooli kiitusega. Miks te teadusesse ei läinud?

Nõukogude süsteemis oli punase diplomiga ehk kiitusega lõpetades võimalik saada [tööle] suunamise ajaks kauplemisruumi. See oli ainuke põhjus, miks ma pingutasin: et mul oleks rohkem valikuvabadust. Arvan takkajärgi, et suurema vabaduse soov tulenes just tohutult pingelisest lapsepõlvest. Mulle ei sobi liiga jäik raamistik – psüühiliselt ei istu.

Läksin kaugõppes aspirantuuri, professor Abner Uustal oli juhendaja, aga mul oli tekkinud pere, laps oli sündimas, ja vaja oli korterit. Punase diplomiga sain nii hea koha, kust saingi kolme aasta pärast korteri. See oli siis kõva sõna, mida tänapäeval keegi ei mõista. Selle nimel tuli teha mööndusi. Õiendasin kaugõppes kõik eksamid ära, tegin neid isegi Peterburis [Anatoli] Sobtšakile – Eestis ei saanud õiguskraadi kaitsta ja Moskvas oli korruptsioon –, aga töö jäi kaitsmata. Professor Uustal suri ja ausalt öeldes kadus mul ka huvi ära. Ma ei näinud end enam selles vallas, sest põnevad ajad hakkasid pihta.

Hakkasid millega?

Minu jaoks sellega, et Mere rajooni täitevkomitee plaaniosakonna juhataja, kes võitles Muuga ringraja eest, vajas 1986. aastal juriidilist konsultatsiooni. Saabus professionaalselt ülipõnev aeg. Minu teaduslikule tegevusele lõi lõpliku kirstunaela 1989. aasta kohalike omavalitsuste valimise seadus, mis sai kahe-kolme inimesega valmis kirjutatud, ja siis saadeti mind ja Tiit Käbinit seda Kremlisse kaitsma. Vastas istus 26 akadeemikut, nõukogude jurisprudentsi tippu, keda olin aspirantuuris usinalt tudeerinud. Kaks aspiranti, nedoutški, mitte lõpuni õppinut, rääkisid nendega erinevat keelt. Ei, kõik rääkisid vene keeles, sulaselges ja professionaalses, aga totaalselt erineva lähtekoha pealt, nagu kurt ja tumm omavahel. Meil sõimati nägu täis. Me ütlesime, et meid see ei huvita, elu on uus ja mängureeglid on uued ja on aeg seda Nõukogude Liidus laiemalt arvestada.

Juristile oli too aeg dream [unelm]! Mis teadus?! See on ju igav! Ega ma ole nühkija tüüpi, olen rohkem algataja või arendaja.

Pool aastat tagasi ütlesite, et te ei soovi Eesti taasiseseisvumisest ja sellele järgnenud dramaatilistest sündmustest täpsemini rääkida, sest veel on vara. Mis mõttes on vara?

Ma istusin siis poti põhjas, kus kõvasti kees. Nägin liialt palju vorsti tegemist. Laulmine oli väga kõva argument (muigab), aga selleks, et see [laulev revolutsioon] õnnestuks, oli veel tarvis ühte koma teist. Nägin kahepalgelist lääne poliitikat ja väga keerulist Vene temaatikat ja kui lihtne on KGB temaatika neile, kes sellest aru ei saa. Palju keerulist – milleks?

Kunas saabub õige aeg rääkida?

Võib-olla mõne aja pärast... Mõned inimesed, kes täpset päevikut pidasid, võivad varsti üllatada. Mina päevikut ei pidanud, [Eesti asja eest] vehkimine oli selleks liiga jõhker.

Kas ühiskond heituks, kui miskit uut avalikuks tuleks?

Arvan küll, et heituks.

Et vaata, mida keegi tegelikult tegi – poleks temast seda oodanudki?

Kindlasti. Poliitika pidi olema võimalikkuse kunst. Aga on ka ärategemise kunst.

Olete jätkuvalt parteitu?

Jah, põhimõtteliselt. Olin komparteis mõneti sunduslikult, mõneti karjääri huvides – nimetagem asju õigete nimedega. Aga mulle ei meeldi poliitbürooline loogika: ülirange reglementeeritus, et pead tegema asju, mida sa teha ei taha või milles oled vastupidisel arvamusel. Eesti parteid on selles osas mõneti jõhkramad, kui peaksid olema. Tagatoa võim on kahjuks liiga kaugele arenenud.

Parteilisus toob kaasa kuuluvuse, ja kuuluvus on nagu karjamärk: mis pidi on sul lehmakõrv lõigatud või märk löödud. Eesti poliitikas on kuuluvus ületanud mõistlikkuse piirid. Selle järgi oledki sa paika pandud. Sul endal ei olegi võimalust, kogu aeg pead olema mingis lojaalsusskeemis.

Kuidas teile tundub, kas Ansip & Co on väsinud?

Siin on kaks asja, ja need kehtivad kõigi kohta nimedest sõltumata. Üks asi on valitsusväsimus – see on paratamatu: paljud asjad jooksevad juba rutiinselt. Teine asi on see, et kollektiivides väsitakse psühholoogiliselt: mida jõhkramalt konkureerivad huvid, seda rohkem on tülpimust, negativismi.

Siin on veel üks asi, mille kohta olen leiutanud sõnastuse: Toompeal lähevad umbes kahe aastaga igal inimesel jalad maast lahti ja tekivad inglitiivakesed. Ja on inimesi, kes on seal olnud 20 aastat! See ei tähenda, et nad on kõvasti [tegelikkusest] irdunud, aga nad hakkavad nägema asju kõverpeeglites. Sellepärast ongi vaja rotatsiooni, värsket verd, värsket nägemust. Muidu hakkadki nägema ainult statistikat.

Ministritega vesteldes ei ole mul jäänud kahtlust, et nad tegutsevad Eesti huvides, ometi arvab rahvas, et valitsus on kõrk ja elust irdunud.

Ministri töö ei ole kerge leib. Seda süüakse üldiselt siis, kui tahetakse. Auahnus on kindlasti argument [ministriametisse asumisel], aga lisaks tahetakse midagi ka sooritada, sest ministril on võimalus protsesse mõjutada. Nende motivatsioonis kahelda pole mõtet, sest kui selles kahtled, siis kahtled juba ka lojaalsuses, on ju loogiline?

Probleem on see, et kahe aastaga hakkab adekvaatne informatsioon teisenema. Esiteks on koormus nii suur, et elad ainult selles ringis, kus liigub üksnes teatud liiki info. Väljundid igapäevasesse ellu jäävad üha harvemaks, taanduvad põhiliselt suguseltsile ja perekonnale.

Teiseks taandub info tee peal, põhiliselt lennukis loetule. Pealekauba on hierarhilises organisatsioonis info liikumine valikuline. Juba ilmneb meilgi, et ametnik ei julge mõnda asja öelda, mõnda asja kirjeldatakse natuke kergemas stiilis, kui see on. Ja kui veel samasugused tüübid ministrite kogunemisel räägivad, kui hästi neil on, hakkad neid kadestama, tahad neid kopeerida – aga neil on teised lähtetingimused.

Irdumise mõjul tulevadki osalt valed otsused või ilmnevad kõrvalmõjud, mida ei osata prognoosida, ja sellest tekib ohvrite rahulolematus.

Tegelikult on ju elu parem kui kümme aastat tagasi. Miks sellega rahul ei olda, miks tahetakse ikka veel rohkemat ja veel kiiremini?

See on järelevõtjate probleem igal pool. Meil on eeskujud nii lähedal, füüsiliselt nii tajutavad, et selle võrra on meil rahulolematus veelgi teravam. See on inimlik, et tahaks võimalikult kiiresti saabuda sinna, kuhu tahad jõuda. Nii olemegi psühholoogiliselt ja geograafiliselt ettemääratud lõksus.

Me võime vabalt olla väikesed, aga me ei tohi olla provintslikud. Ühtepidi me imetleme ja idealiseerime seda dünaamilisust, mis paistab kauglinna tuledest, aga ise tahame olla hästi konservatiivsed. See on mõneti objektiivne, aga halb sellepärast, et dünaamiline osa läheb sinna, kus on elu. Ehk ta lahkub, ja see on traagika. Kuid elu viivad edasi just dünaamilised inimesed. Ja kui nemad lähevad ära, sest neil on kitsas, raske hingata, siis siia jääbki pirrutuli. Loodus aga tühja kohta ei salli ja tasapisi toimub vaakumi täitmine – kuid millega ja kellega?

Me ei saa provintsistumist endale lubada, sest kaotame dünaamilisuse.

Teilt kui haritud mehelt on õige küsida, kui tähtis on provintsistumise vastu haridus.

Me ei anna endale aru, et kõik algab õpetajatest. Meil on vaja andekaid ja inspireerivaid õpetajaid. Toon vene koolist näite: miks tulevad õpilased Toompeale, plakatid seljas, demonstreerima? Millised õpetajad viisid lapsed Toompeale ja millised ei viinud? Kui paar tükki välja arvata, kes on ideelisemad, siis ülejäänud olid ju vanemad vene daamid, eelmisest konfiguratsioonist oma veendumuste ja arusaamadega, mille nad on ka õpilastesse süstinud.

Õpetaja käes on õpilane ju väga kaua, mõnes eluperioodis kauem kui lapsevanema käes. Ja nüüd initsiatiiv, et hakkame Moskva programmi järgi vene koole looma... Uuhhh! Kas keegi üldse mõtleb, mis see tähendab? Üks kool, kaks kooli – palun! Aga kui neid on kolmandik kõigist koolidest, siis saame julgeolekuprobleemi kõigele muule lisaks.

Vene õppekava on ju nõukogude õppekava. Putini isiklikul juhtimisel pannakse kokku uut universaalõpikut, mis on väga kallutatud. Brežnev on seal positiivne kuju, Stalin ka.

Teine teema on see, et peavad olema stiimulid, et noored tahaks õppida neid alasid, mis on ühiskonnale kasulikud. Meil on proportsioonid paigast ära. Ma imestan, et iga aasta tuleb koolipingist 150 haldusjuhti. Inimene koolipingist ei ole kunagi juht. Algne akadeemiline juhtimiskoolitus on bullshit kuubis! Ükskõik milline inimene, kes on ise olnud juht, mina sealhulgas, suudab iga kell isikliku kogemuse pealt tõestada, et selline asi ei hakka tööle.

Mis veel provintslikkuse vastu aitab?

Avaram pilk. Üks meie iseloomulikke omadusi on selg ees liikumine: vanasti oli rohi rohelisem. Suures dünaamilises keskuses tuleb paratamatult unustada see, mis oli vanasti, ja vaadata ettepoole. Meil on mineviku taak ajaloolistel põhjustel väga tugev.

Kas siia liigitub ka Vene-hirm?

Muidugi, kaheldamatult!

On see ülepaisutatud?

See ei ole kerge teema. Alust hirmu tunda on küll. Tuleb valvel olla. Venemaa probleem on selles, et ta tahab tagada suursugusust, velitšije’t iga hinna eest. See on Venemaa jaoks kõige tähtsam. Kui jutt läheb velitšije teemadele, ei ole vahet, kas räägid opositsiooni- või valitsusliidritega. Vahe on meetodites, velitšije saavutamise viisides, aga eesmärk on ikka sama.

Venelane tuleb tankidega ainult siis, kui on üliüliülisoodne hetk. Küll tahab ta igal juhul omada siin mõju, juhtida protsesse – see on sisse kodeeritud Vene riigi ja ka ühiskonna mentaalsusse, ükskõik kui demokraatlike vaadetega inimene ka ei ole. See ei ole autokraatia teema. Autokraatia võimendab seda, aga ei tingi seda.

Ükskord oli mul diskussioon ühe mõjuka vene inimesega, kes küsis, miks me venelasi vihkame. Ei, me ei vihka, vaid kardame. Meil on lausa atavistlik hirm, sest Vene mõju on olnud nii järsk, nii jõuline, nii verine. Meil oli 700 aastat saksa orjapõlve, aga väga lühikese aja jooksul suutis Vene pool pöörata saksaviha enda vastu.

Teid ennast on peetud Vene huvide esindajaks.

Jaa, ma tean seda. Tean väliministeeriumi ametnikke, kes on avalikel nõupidamistel minu kohta öelnud, et olen Vene mõjuagent. Ma ei tea... Olen meie riigile vist natuke rohkem andnud, kui need ütlejad on eales suutnud anda.

On see solvav?

Mul on paar «kirjasõpra», kes kõigile mu esinemistele meedias kirjutavad enam-vähem ühe ja sama kommentaari: üks, et punakindrali poeg, ja teine, et transiidi- ja Vene ärimees.

Mulle tundub, et meil ei juleta enam riske võtta. Hans H. Luik on ka kurtnud, et pole enam alfaisaseid. Noored lähevad kas avalikku sektorisse või toimetavad MTÜdes, enam pole seda hoiakut, mis oli 1990. aastate algul, et being rich is glorious ehk rikkus on uhkuse asi.

Eks aeg on natuke muutunud. Nüüd, kui oleme euroliidus, on elu stabiliseerunud. Jättes hüpoteetilise emotsiooni Venemaa suhtes kõrvale, pole meil kunagi olnud nii rahulik olukord.

Euroopa iseenesest on konserveerunud ja stagneerumas, dünaamika kaotanud. See on üks Euroopa tragöödiaid ja nüüdse kriisi põhjusi. Me võtame Euroopa mentaalsust ja suhtumisi üle, need on meile eeskujuks, ja nii oleme ka meie sumbumas. Aga kõigi väikeste riikide edulugu on just dünaamika lugu. Keegi neist ei ole istunud ja kõhu peal pöidlaid keerutanud, kõik on riskinud, on pannud täiega väljaspool kehtivat reeglistikku, ja see on toonud edu.

Kes peaks andma selleks impulsi?

Poliitiline, majandus- ja kultuurieliit.

On neil selleks jõudu?

Poliitiline eliit on konserveerunud. Osa kultuurieliidist on ka konserveerunud ja osa on n-ö väljunud Eesti ruumalast, nii mentaalselt kui ka füüsiliselt. Majanduseliidist on vanem põlvkond Eesti sisse või lähiümbrusse suunatud mõtteviisiga.

Seepärast on uued start-up’id huvitavad, et need lähevad kohe maailma, üldjuhul Ameerikasse, kus on dünaamilisus, ja Aasiasse. Seal on dünamismi keskused tänapäeval. Sellises olukorras oleme totaalne ääremaa.

Ääremaa sa võid olla, aga ei tohi olla provintslik.

Niisiis, meil puudub Eestis eliidi tahe, mis on edasiliikumiseks äärmiselt määrav?

Arvan küll. Ja pole ühtset ideed, et kuhu edasi. Eliidil puudub pürgimus. Meil on killustumine jooksvasse eksistentsi kindlustamisse. Peame vaatama tagasi, kui 1988–1993 oli viis aastat jubedat dünamismi. Müts maha Kallase ja Kompanii ees, kes [rahareformi eel kriitikute ees] ei paindunud! Müts maha Laari ees, kes ise ka ei saanud aru, mis ta tegi, aga kuradi hästi tegi!

Nüüd seisame, loksume vaikselt Euroopaga kaasa. Kui loksume kaasa, siis me järele ei jõua. Probleemid seetõttu pigem süvenevad. Kui teed üks ühele samamoodi nagu nemad, siis olles ääremaa, teed sa tegelikult halvema tulemuse kui nemad – nii lihtne see ongi. Kui me nõustume kõigega, mida meile Euroopast ette tuuakse ja peale pannakse, on see põhimõtteliselt vale.

Euroopas ei ole sihte. Nad ei tea, mis nad tahavad. Ka meie ei tea, mis me tahame. Peame alustama uuesti nagu omal ajal Nõukogude Liidus, algatama reforme, tegema asju teistest paremini – siis on meil šanss!

See on hullem kui auriku pööramine!

Tere talv! 1985. aastal oli Nõukogude Liit milline koloss...

Kas uued parteid aitaks Eestile uut elu sisse puhuda?

Ikka aitaks. Kartellidest saadakse jagu ainult välise surve abil. Praegused neli erakonda moodustavad raudselt kartelli. Kartelli sisemist puhastumist ei saa tulla, sest kartell kaitseb ennast igas kartelli kuuluvas organisatsioonis – Silvergate on näide selle kohta.

Turule on vaja uusi tegijaid, kes suudavad vanadelt turuosa ära võtta, nii et veri läheks käima, sest muidu tuleb gangreen. Kasvav ja arenev organism ei püsi elus, kui veri ei vahetu.

Pange ise ka oma hääl, nimi ja nägu mängu!

Arvan, et suudan palju rohkem kasu tuua väljaspool formaliseeritud struktuure.

Eks ma püüan jõudumööda toimetada ja anda inimestele head nõu ja vahest ka mõnda konflikti siluda. Keegi peab ju selline ka olema, kõik ei saa olla need, kes võitlevad mõõga ja kilbiga. Ja siin on veel üks probleem: ma olen vana, 55.

Mis vanus see on?!

30-aastaseid on vaja! Euroopas on see trend pihta hakanud, et tulevad 30-aastased ministrid. See on loomulik reaktsioon dünamismi vähesusele.

Teil on ju veel ligi kümme aastat pensionini.

Mul on päevad täis. Ma ei kurda, et ma üldse midagi ei tee. Liiati olen õhtuinimene, öökull.

Ma lihtsalt ei suuda end hommikul käima tõmmata. Olen tippjuhina töötades kell 8.15 hommikul nõupidamisi pidanud – see on mulle tragöödia. Aga kui öösel kell üks on vaja midagi kirjutada, pole probleemi. Ma tahan hommikul kauem magada, ma ei lepi ühtegi kohtumist enne kella kümmet kokku. Ma naudin seda vabadust. Aga niipea kui astud formaalsesse konstruktsiooni, oled sellest vabadusest kohe ilma. Mul on küll juba ilma oldud – 49 aastat.



Raivo Vare (55)

ettevõtja ja riigitegelane, transiidi- ja majandusekspert

Sündinud 11. mail 1958 Tallinnas

Lõpetanud Tartu Ülikool õigusteaduskonna magna cum laude (1980) ja Estonian Business Schooli magistriõppe cum laude (2003)

2009–... Live Nature OÜ juht ja omanik

2007–... OÜ Sthenos Grupp osanik

2004–... OÜ RVVE Grupp konsultant

Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees, presidendi mõttekoja ja mitme ettevõtte nõukogu liige

Riigiminister üleminekuvalitsuses 1990–1992

Teede- ja sideminister 1996–1999

Olnud Eesti Arengufondi nõukogu esimees, Tallinna Panga direktor, Pakterminali juhatuse esimees ja peadirektor, töötanud Eesti Raudtee arendusjuhina ning tegutsenud konsultandi ja lektorina

Lapsepõlves oli iluuisutamise olümpialootuste kooli kasvandik, hiljem mänginud korvpalli

Arvamus

Jaan Männik

Eesti Arengufondi nõukogu aseesimees

Kohtusin Raivo Varega esimest korda 1998. aastal, kui ta oli teede- ja sideminister. Olin siis Elioni juht ja ees seisis Eesti Telekomi erastamine. Vare ministrina vastutas selle eest.

Nägin kohe, et ta on inimene, kes saab väga keerulistest seostest väga kiiresti aru. Mul oli vahel vaja temaga mõnda asja arutada ja teinekord mõtlesin, kuidas talle probleemi kolme minutiga ära seletada. Kui olin 20 sekundit rääkinud, teatas tema: olen asjast aru saanud, pole vaja rohkem rääkida.

Olen Raivo Varega ka hiljem Eesti asjade üle mõtteid vahetanud. Temaga on väga huvitav igasuguseid protsesse arutada. Pean temast väga lugu.

Tal on suur ja võimas mootor, aga kui natuke kriitiliselt öelda – olen inseneri haridusega –, siis kui suur mootor töötab liiga väikse koormusega, läheb ta tahma täis ja võib lõpuks isegi välja surra. Seega leian, et Raivo võiks poliitikasse minna, nagu ta oli koos Jaak Leimanniga mittepoliitiline minister Mart Siimanni valitsuses. Ta võiks vabalt olla poliitikas kõrgel kohal.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles