Euroopa integratsiooni pöidlahoidjatel on küll seljataga armetuvõitu maikuu ning võlakriis on ühtsuse rängalt proovile pannud, kuid üks 55 aasta eest sõjahaavade ravimiseks väljamõeldud üritus pakub vähemalt täna õhtuks veidi leevendust.
Euroopas täna õhtul helgem hetk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt sätivad end Oslos asetleidvat Eurovisiooni lauluvõistluse lõppvaatust vaatama-kuulama enam kui 100 miljonit eurooplast. Ehk siis Superkarikat nautiva ameeriklaste-kogumiga võrdne rahvahulk. Ning neli korda rohkem neist, kes USAs kolmapäeval talendisaate American Idoli finaali viitsisid vaadata.
Kriisist räsitud Kreeka esindaja Giorgos Alkaios mänedžer Agis Menoutis leidis, et küllap tõstab laululahing siiski korraks väsinud kontinendi enesetunnet: «Me ütleme Euroopale: Pea püsti! Unustagem täna õhtuks oma mured!»
Kreeka on üks neist 25 riigist, kes 39 poolfinalisti seast sõelale jäid. Võtja selgub telehääletuse ja rahvuslike žüriide koostöö tulemusena ja paneb küllap Kreeka päästmise pärast nägelenud Euroopa solidaarsuse mõnevõrra proovile.
Menoutis möönab, et abipaketi pärast vallandunud pahameel – eriti Saksamaal – võib nende šansse mõnevõrra lahjendada.
Poliitikat on lauluvõistlusel tihti täheldada võinud. Kui võtta näiteks aasta 2003, mil Suurbritanniale žüriide poolt ühtki häält ei jagunud. Mida nähti kui noomitust osalemise eest Iraagi invasioonis.
Aga fakt, et Kreeka finaali pääses, annab lootust, et ehk vaatab publik riigirahanduse rikutusele seekord siiski läbi sõrmede. Island on ka esialgu omadega mäel, pankrotis pankade ja vihase vulkaani põhjustatud pahandustele vaatamata. «Ma ei usu, et hääletajad meid korrumpeerunud pankurite ja looduse raevu pärast karistama hakkavad,» ütles Islandi laulja Hera Björki mänedžer Valgeir Magnusson.
Võit võiks nii Kreekale kui Islandile küll hetkeks võidujoovastust pakkuda, kuid pohmell tuleks paraku paha. Seda selles mõttes, et järgmisel aastal konkursi korraldamise au on üks kahe otsaga asi. Sest arve tuleb soolane.
Tänavune peoperemees juhtub olema üks Euroopa jõukamaid. Norral on naftarikkust nii palju, et üle jääks isegi pärast kogu Kreeka riigivõla kinnimaksmist. Kuid isegi Norra ringhäälingul on 24 miljonit eurot maksma mineva telesündmuse korraldamise kulude katmisega raskusi olnud.
Logistika osas on korraldajad endile vabatahtlikud appi kutsunud ja tunnistavad sedagi, et show tuleb spartalikum kui mullu Moskvas.
Viimased märgid näitavad aga, et Phyrrose võit Islandi ja Kreekat siiski ei kummita. Pigem peetakse favoriidiks 17-aastast aserbaidžaanlannat nimega Safura Alizadeh, kelle järgneb populaarsuselt sakslaste Lena Meyer-Landrut.
Aserbaidžaan on osa uuest osalejate lainest, mis pärast Berliini müüri langemist lauluvõistluse üle ujutas. Saksamaale, Suurbritanniale, Prantsusmaale ja Hispaaniale on finaalikohad garanteeritud, kuid väiksemad Euroopa riigid peavad läbima ebamugava ja häbistava sõela. Šveits, Rootsi ja Holland pididki seekord põrumisega leppima, Läänes elavate arvukate sugulaste abiga jõudsid lõppvooru aga näiteks Albaania, Armeenia ja Valgevene.
«Kogu selle võistulaulmise idee seisneb selles, et teha midagi üheskoos ja tunda end eurooplastena,» ütles Londoni Royal Holloway College’i nimelise ülikooli Eurovisiooni-ekspert Karen Fricker. «Need uued riigid, kes sisse on tulnud, on tõstatanud laiapõhjalise debati immigratsiooni ja Euroopa identiteedi teemadel.»
Kuigi mõni võitja on ka tegelikult staariks saanud – nagu näiteks Abba oma triumfiga aastal 1974 – lendab Eurovisiooni aadressil laulude ebaühtlase taseme tõttu üha rohkem nalju ja pilkeid. Fricker ütleb aga, et kuna tegemist on ilmselt ainsa üle-Euroopalise ettevõtmisega, mida tõeliselt kalliks peetakse, ei tohi seda pidustust siiski alahinnata.
Kui keegi peaks tulema mõttele korraldada hääletus, kumb jätta: kas Eurovisioon või euro, siis võiks ühisraha aadressil küll kõlada kardetud «nul points».
Copyright The Financial Times Limited 2010.