Edgar Savisaar: töötuspommi tegelik plahvatusjõud
/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
26. mai 2010, 14:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna juht Edgar Savisaar kirjutab, et kui tööta on palju inimesi, muutuvad ka ühiskondlikud arusaamad töötusest. Tööta olemine võib kujuneda normiks.
Viimasel ajal proovitakse üha sagedamini leida vastust küsimusele, kui suur meie töötus ikkagi on ja mida see ühiskonnale kaasa toob. Ühelt poolt väheneb töötukassas registreeritud töötute arv, teiselt poolt teatab statistikaamet töötuse hüppelisest kasvust. Probleemi sügavamalt analüüsides saab selgeks, et tegemist on väga suure töötuspommiga, mille plahvatusjõud võib meie majandust märkimisväärselt kahjustada.
Diskussioon tööpuuduse tegeliku suuruse üle aktiveerus eriti pärast statistikaameti hiljutist teadet, et tänavu esimeses kvartalis on töötuse määr tõusnud 19,8 protsendini, kvartaliga on lisandunud 30 000 töötut ning tööta inimeste koguarvuks oleks õige lugeda 137 000.
Erinevalt statistikaameti toodud töötuse probleemi teravnemise ärevatest signaalidest raporteerib töötukassa, et registreeritud töötute arv väheneb. Seega on olemas vastuolulised trendid. Statistikaamet põhjendab vastuolu sellega, et töötute seas on märkimisväärselt kasvanud nii pikaajaliste kui ka ülipikaajaliste töötute osatähtsus. Registreerumise aktiivsus väheneb just pikaajalise töötuse kasvu tõttu.
Nii ei saa meie tööpuudust iseloomustada enam suurest majanduse kukkumisest tingitud töökohtade äkilise kadumisega, mis kiire SKP kasvu taastumise korral jälle pöörduks ning inimestele uue ja senisest märksa suurema sissetuleku tagaks. Tööpuuduse puhul on meie ühiskonnas tegemist kroonilise ja süveneva haigusega, mille diagnoosimise ja väljaravimisega ei ole veel alustatudki.
Ilmselgelt inspireerituna statistikaameti teatest küsib 19. mai Äripäev oma juhtkirjas, et kus need 137 000 Eesti töötut on. Ajaleht juhib tähelepanu asjaolule, et sellise suure töötute arvu juures ei leia ettevõtjad ei liht- ega oskustöölisi, keda tööle võtta. Äripäev küsib, kas töötul on tõesti mugavam olla töötu, saada abiraha ja lihtsalt puhata või töötatakse varasemast palju sagedamini n-ö mustalt. Analoogilisi põhjapanevaid küsimusi esitavad praegu kõik meediaväljaanded ja need keerlevad kõigi ühiskonna edasisest saatusest hoolivate inimeste peades.
Selge on see, et pikaajaline töötus on hävitav nii moraalses, sotsiaalses, vaimses kui ka juriidilises mõttes. Inimesed, kes on tööturult ja töölkäimise rutiinist pikema perioodi jooksul kõrvale jäänud, on kas töö otsimisest loobunud ja väljapääsmatusse allakäiguspiraali sattunud või leidnud mingeid muid võimalusi ära elada.
Nii suur varjatud tööpuudus näitab sedagi, et Eesti ühiskond tervikuna on transformeerumas klassikalisest tööl põhinevast demokraatlikust ühiskonnast millekski, mida me täpselt defineerida ei oska. Millekski niisuguseks, millest räägivad nii Äripäev kui ka teised meediaväljaanded. Kuna me ei tea, milliseks on muutumas meie tööturg, ei oska me täpselt hinnata ka selle mõju meie majandusele ega ühiskonna tulevikule tervikuna.
Praeguseid arenguid jälgides võib kindlalt väita, et lõhe registreeritud töötute ja tegelike töötute vahel suureneb. Sõltumata sellest, kas registreeritud töötute arv jääb praegusega ligikaudselt võrreldavale tasemele või väheneb vaikselt, leiab tegelikult aset töötute hulga pidev suurenemine.
Kui tegelikult on riigis tööta väga suur hulk inimesi, hakkavad paratamatult muutuma ka töötusega seotud ühiskondlikud normid ja arusaamad. Töötuid ei vaadelda enam kui luusereid, ebaõnnestujaid või heidikuid. Tööta olemine muutub moraalses mõttes üheks uue majanduse kaasnähtuseks või vähemalt igal viisil ühiskondlike normide mõistes õigustatuks.
Pikapeale võib ühiskonnas maad võtta seisukoht, et ainult «lollid teevad tööd» või vaid «orjameelsed teenivad riiki, mis neile selja pööras». Selliste hoiakute levimine ühiskonnas on väga ohtlik ja negatiivne, kuid teiselt poolt täiesti mõistetav ja prognoositav. Sellised arusaamad panevad aluse varimajanduse suurele kasvule ning muudavad raskemaks igasugused edasised katsed meie majandust reaalsele ja tugevale alusele seada.
Eesti majandus ei hakka enam meenutama euroopaliku majandusstruktuuriga edasipüüdlikku süsteemi, vaid naturaalmajandusel põhinevat külakogukonda. Vahetades teineteisega ellujäämiseks vajalikke baaskaupu ja -teenuseid, tagatakse küll eksistents, kuid ei suudeta mingil viisil leida oma väärilist kohta üleilmastunud maailmamajanduses.
Naturaalmajanduse ja varimajanduse suurenev osatähtsus vähendab veelgi sisenõudlust kaupade ja teenuste järele, vähemalt nende ettevõtete puhul, kes neid ametlikult ja selleks ajaks ehk isegi juba «vananenud» ärimudeli järgi pakuvad. Seega saab täiendava tagasilöögi tarbimine, see majandusmootor, mille taastumist on oodatud ning millele on pandud lootus töökohtade säilimisel ja uute tekitamisel.
Uue ja suurel töötusel põhineva majanduskorra oluliseks iseloomustajaks saab asjaolu, et enamik ühiskonnast lõpetab mõtlemise tööpuuduse vähendamise võimaluste leidmiseks ja töökohtade loomiseks. Ei saa loota, et töökohtade taastamise võtavad enda peale üksnes välisinvestorid, poliitikud või Euroopa Liit, kui enamik Eesti ühiskonnast on sellele arengule selja keeranud.
On täiesti reaalne, et suur osa ühiskonnast kohaneb ümber ja nõustub emotsionaalse sumbumisega. Me kõik teame, mis juhtub inimestega, kes lõpetavad nii töö otsimise kui ka enda eest seismise. Selline areng võib osaks saada suurele osale Eesti inimestest.
Kui suur osa ühiskonnast lülitatakse välja normaalsest elust ja tänapäevasest tarbimisest, ei ole rahulikku elu ka neil, kellel on õnnestunud säilitada töökoht või kes on varaliselt muretuks äraelamiseks piisavalt kindlustatud. Pinged ühiskonnas toovad kaasa kuritegevuse, rahutused, omavoli ja üldise kollapsi, mida eelarvetulude suure äralangemise tõttu nõrgenenud riik hallata ei suuda. Realistlikult eeldades ei maksa ka loota, et välisriigid meile ennastohverdavalt tihti appi jooksevad.
Seega eespool toodut jälgides ja tööpuuduse teema üle sisuliselt järele mõeldes peaks olema üheselt selge, et Eestis tiksuval töötuspommil on väga tugev plahvatusjõud ja see on juba käivitanud mitmeid pöördumatuks muutuda võivaid degradatsiooniprotsesse meie majandusruumis.
Praegu on viimane aeg, kui mitte juba liiga hilja, et tööpuuduse ja majanduse üldise konkurentsivõimega midagi sisulist ette võtta. Valitsus lahendusi ei plaani ja loodab olukorra iseeneslikule lahenemisele. Iseenesest saabuva lahenduse asemel ootab meid aga kollaps.
Keskerakonna fraktsioon on riigikogus viimase kahe aasta jooksul esitanud üheksa eelnõu tööpuuduse leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Nendest kaheksa on valitsuskoalitsioon juba välja hääletanud.
Osa nendest eelnõudest käsitlesid parandusi töölepingu seadusse, et kaitsta töötajate huve nende võimalikul koondamisel. Üks viimati esitatud eelnõusid käsitles sotsiaalmaksu alandamist FIEdele ja osalise tööajaga madalapalgalistele isikutele, mis anti riigikogu menetlusse tänavu veebruaris ja hääletati välja aprillis. Riigikogu keskfraktsiooni poolt menetlusse antud töökohtade loomise seaduse eelnõu, mille suhtes Ansipi valitsus võttis hiljuti eitava seisukoha.
Tallinn koostas eelmise aasta kevadel abipaketi linnaelanikele ja ettevõtjatele, mis sisaldab 42 konkreetset meedet ja mida sellel aastal veelgi täiendati. Abipaketi raames on loodud 4500 töökohta, rakendatud tööpuuduse all kannatavaid inimesi hädaabitöödel, toetatud neid soojaarvete tasumisel, abistatud küttepuude ja talvekartulitega.
Soodustatakse ka neid ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti või säilitavad olemasolevaid. Selle aasta aprillis peetud rahvusvahelisel seminaril, millest võtsid osa Euroopa Komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi, Londoni, Pariisi, Berliini ja mitmete teiste suurte linnade asjatundjad, kiideti meie abipaketti.