Andrus Karnau: ussitavad nõukogud

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Karnau
Andrus Karnau Foto: Peeter Langovits

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal võttis mu meelest riigifirmade nõukogude liikmete lojaalsuse teema ilusasti kokku: «Eesti on nii väike, et tahtmise korral saab igaühe kohta öelda, et tema vennapoja naise vend on kellegagi seotud.»


Siia polekski vaja midagi rohkem lisada. Demagoogia aitab ka kõige suurema probleemi olematuks rääkida, sest keegi pole osutanud terve hulga riigifirmade nõukogude liikmete peresidemetele, vaid nende ristuvatele ärihuvidele.

RMK nõukogu esimehel Mati Pollil on osalus firmas, mis on suuremaid erametsaomanikke kogu riigis. Eesti Energia nõukogu liige Janek Parkman oli pikki aastaid Viru Keemia Grupi juhatuse esimees. Peale selle on Parkman andnud tähelepanuväärse panuse VKG ülesehitamisse varasematel aastatel. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Michali teine argument on kulumiseni kuuldud: «Meil on  piiratud võimekate ekspertide valik igal elualal ja nii on tegelikult lihtne – kas lisada nõukogudesse inimesi, kes valdkonda praktikutena tunnevad või jätta see tegemata.»

Metsandus ja ka energeetika on suurte traditsioonidega alad Eestis. Nagu ka muide meritsi kaubavedu ja postiteenused. Anttila juht Tauno Tuula või Alexela äripartner Veiko Tishler pole kindlasti ainsad inimesed, kes asja tunneks. Pollist ja Parkmanist rääkimata.

Jutt sellest, et meil on vähe asjatundjaid, on lapsik.

Esiteks ei pea riigifirma nõukogu liige energeetika või raudtee valdkonda põhjalikult tundma. Jämedalt võttes on nõukogu asi jälgida juhatuse tegemisi, võtta vastu strateegilisi otsuseid ja olla selle firma n-ö au ja südametunnistus.

Teiseks pole Eesti siiski nii väike, kui Michal püüab seda näidata. Laitmatu ärilise, poliitilise või ka erialase renomeega inimesi leidub igas valdkonnas piisavalt, et komplekteerida ühe riigifirma nõukogu nii, et sealt ei vaataks vastu konkurentide või klientide ärihuvid. Küsimus on üksnes poliitilises tahtes. Praegune poliitiline tahe soosib aga seda, et õiget parteid toetavad inimesed saaks oma emissari määrata ka riigifirmade nõukogudesse. Emissarid ei peagi seal otseselt ärisaladusi noolima, piisab heast informeeritusest.

Erafirmade VKG, Anttila või Alexela nõukogus ei ole miskipärast konkurentide esindajaid. Huvitav küll, miks. Eesti Energia ärijuhid võiksid kindlasti mõne kasuliku näpunäite anda VKG-le või Tallinna Sadama inimesed Alexelale.

Ärimehed teavad ilmselt valitsusliidu poliitikuist paremini info hinda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles