Reformierakonna nõunik: Elron tuleks börsile viia
20. jaanuar 2014, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonna riigikogu fraktsiooni nõunik Allan Allmere kirjutab oma arvamusloos, et Elroni pakutavate teenuste kvaliteedi tõstmiseks ning kohaliku investeerimiskultuuri tõstmiseks tuleks ettevõte börsile viia.
Taas juhtus nii, et taheti kõige paremat, aga läks nagu alati. Riik ostis ilusad rongid, kõigil särasid silmad lootusrikkalt ja nüüd ollakse silmitsi tegelikkusega, mis täis häda ja viletsust. Ei taha hindama hakata, kui palju on selles tõde, kui palju kaotaja (Edelaraudtee) kibedat sapist suhtekorraldust ja kui palju lihtsalt lastehaigust, mida alustaval ettevõttel ikka ette tuleb.
Fakt on see, et riik võttis vastu olulise otsuse jätta kõrvale eraettevõtjad, soovides ise olla targem ja parem. Eks ühelt poolt on tegemist maailmavaatelise küsimusega, teiselt poolt aga väikese riigi paratamatusega, kus tihtipeale konkurents suurtes ja kõiki mõjutavates asjades on olematu.
Elron on elav näide sellest, et riigiettevõtted vajaksid lisaks ametnike korraldustööle ja järelevalvele veel «kolmandat silma», kes nende tegemistel pilku peal hoiaks. Minu ettepanek oleks Elron börsile viia. Sellest võidaksid kõik. Võidaksid inimesed, kes saaksid paremat kvaliteeti, kuna otsused oleksid paremini läbi mõeldud ja avalikkuse poolt aktsiahinna kaudu tagasisidestatud.
Raudteefirma vähemusosaluse börsile viimisele leidub kindlasti vastuargumente, et milleks on vaja kolmandik ettevõttest piltlikult öeldes maha müüa, kui saadakse ise hakkama, või et börsile minek on ebamugav ja tähendab lisaks halduskulu. Ma ei arva aga, et riigiettevõttel peaks ainsa „suure vennana“ üldse mugav olema – pigem hoopis vastupidi, peabki olema «väikevend», kes vahel ka kiuslikult ütleb, miks nii ja mitte teisiti.
Elroni börsile viimine võib maha jätta rööpad, mida mööda tuleks riburadapidi ka teised riigiettevõtted börsile tuua. Monopoolsed ettevõtted peavad seeläbi muutma oma hoiakut avatumaks ja ühtlasi oleks see abiks Tallinna börsile, mis on praegu ilmselgelt kokku kuivamas. Seega räägime pigem Baltikumi kui Tallinna börsist. Kui tahame omada väärtpaberiturgu siin, peaks riik olema see, kes näitab eeskuju, küll siis ka eraettevõtjad järele tulevad. Saksmaal on Deutsche Bahn börsil, kas me siis oleme kehvemad? Eesti Energia on Londoni börsil, miks siis kodumaine ei kõlba?
Kolmandaks, sellest kõigest võiks kasu saada kohalik investor. Teame ju isegi, et praegu ei ole investeerimiskultuur meil veel väga arenenud. Tavaliselt tehakse ikka oma esimesed sammud koduturul, kui aga seda varsti polegi, ei teki ka inimesi, kellel üldse oleks huvi börsi vastu. Ei usu, et see võiks olla kellegi eesmärk, et inimesed hoiaksid oma kõiki sääste lihtsalt arvelduskontodel inflatsiooni söödaks. Eesti elanike lemmikfinantsvara on arvelduskontod. Seal seisab pea kolm miljardit eurot. Arvestades keskmist intressi 0,01%, teenib see raha 0,29 miljonit eurot aastas.
Alustav investor tahaks investeerida kohalikul börsil ja kohalikesse ettevõtetesse. Riigi ainuomanduses on praegu 25 ettevõtet. Kas tõesti julgeme öelda, et riik on parim peremees ja ühtegi neist ei tohi isegi vähemusosaluse eesmärgil börsile lasta? Mina nii ei arva.