Ranno Tingas: töötaja harimine saab karistatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tahame ettevõtjatena ja riigina olla konkurentsivõimelised, on elementaarne, et tuleb investeerida haridusse ja kutseoskustesse.
Kõige lihtsamate toodetega pole mõtet välisturgudele minna, sest alati leidub keegi, kes suudab teha sama, aga odavamalt. Viimaks oleme hakanud mõistma, et ei suuda ega taha pakkuda kõige odavamat tööjõudu. Meie väärtused on muus.
Eesti on väike riik, kus on ka töötajate hulk väike ning iga inimese haridusel ja kutseoskustel on suur kaal. Kahtlemata mängib töötajatele hariduse ja kutseoskuste andmisel kõige olulisemat rolli riik.
Ettevõtjad kinnitavad, et nad on igal juhul valmis rohkem kulutama töötajate koolitamisele, kui sellega ei kaasneks nii suur maksukoormus.
Praegu on seis selline, et kui tööandja soovib investeerida töötaja tasemekoolitusse, toob iga vaimutoitu investeeritud 1000 krooni kaasa maksukohustuse ligi 700 krooni.
See ei soodusta tööandjate panust töötajate süstemaatilisse koolitamisse. See ei anna ka olulist tulu riigile – koolituste erisoodustuselt makstud tulumaks ja sotsiaalmaks kokku on 14,3 miljonit krooni aastas.
Maksustamisele ei kuulu seminarid, konverentsid ja muud tööalased koolitused ja kursused – mis tähendab, et tööandjal on paraku odavam saata töötajaid rohkem just sellistele «sotsiaalsetele» üritustele kui konkreetselt haridust ja väljaõpet omandama.
Seega: kui tööandja soovib investeerida töötaja kõrgharidusse (diplomiõpe, magistriõpe, doktoriõpe), kutse-, kesk- või põhiharidusse ehk teisisõnu tasemekoolitusse, lisanduvad tööandja kulutusele tulumaks ja sotsiaalmaks. Uute spetsialistide väljaõpe või juba kogemustega töötajate uuele tasemele viimine on «karistatud» maksudega.
Praegune regulatsioon vähendab tööandjate huvi investeerida töötajate koolitamisse. Suure tõenäosusega paneb see otsima kõrvalteid. Esimesel juhul jääb töötaja koolitamata ja riigil maksud laekumata. Teisel juhul saab töötaja koolitatud, kuid riik ikkagi ei näe loodetud maksutulu. Kumbki variant pole normaalne ega kasulik.
Selline ebaterve olukord on kehtinud 2001. aastast, mil üks julge ettevõtja viis tasemekoolituse maksustamise vaidluse riigikohtusse ja võitis. Seejärel oligi vaja kiiresti seadust muuta, et teistel tööandjatel töötajate tasemekoolitamise võimalus ära võtta. Kõik poliitikud ja ametnikud kinnitavad eravestluses, et haridust ei peaks maksustama. Siiski võime varsti tähistada selle dekadentliku sätte kümnendat sünnipäeva. Miks siis midagi ei muutu?
Oletan, et ühe põhjusena kardetakse, et tööandjad hakkavad kinni maksma töötajate haridust, mis pole tööks vajalik ning äkki mõni äriühing maksab kinni oma omaniku lapse harimise. Tuleb tunnistada, et alati on neid, kes üksikuid seadusesätteid kuritarvitavad, kuid kas selleks peab hoidma kinni ebamõistlikest regulatsioonidest ja eeldama, et uus ja mõistlikum regulatsioon tooks rikkumisi juurde?
Seadusandja võib leida mitu võimalust, et piirata maksudest kõrvalehoidmist. Näiteks tasemekoolituse kulud võib siduda suhtarvuga vastava töötaja palgast või tööandja palgafondist tervikuna, võib ette näha piirangu alaealiste tasemekoolituse hüvitamisele või nõuda tööandjalt tasemekoolituse kulude deklareerimist maksuametile isikustatult. On teisigi lahendusi pettuste vältimiseks.
Tööandjal on nagunii iga kulutuse osas vaja põhjendada selle seotust ettevõtlusega ning haridusega seotud kulud pole erandiks. Seega on tegemist pigem otsitud põhjustega.
Mõista-mõista, milline on ainus elukutse, mille tasemekoolitust ei loeta tulumaksuseaduse järgi erisoodustuseks? See on julgeolekuasutuse ametnik. Seega on üks erand maksuvabastuse suunal juba 2002. aastal tehtud. Kuidas on aga lood õpetaja tasemekoolitusega? Aga arstidega?
Eesti üks loosungeid on «lihtne ja väheste eranditega maksusüsteem». Oleks viimane aeg laiendada maksuvabastust kõigile tasemekoolitustele, mis on seotud tööga.
Miks peaks maksusüsteem soodustama tööandja investeeringuid mööblisse ja seadmetesse, kuid karistama investeeringuid töötajate haridusse ja kutseoskustesse?
Palun teeme nüüd selle muudatuse ära ja alustame 2012. aastat uue perspektiiviga.