Paljude investorite silmis on eurotsoonil vaid kaks valikut: laguneda või eelarvepoliitika tugevamalt integreerida. Esimene tundub mõeldamatu ja pilgud pöörduvad teise suunas.
Eurotsooni ühisvõlakirja idee taas päevakorras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal jõudsid Euroopa rahandusministrid juba kokku leppida, et euro ellujäämise nimel on ülimalt tähtis riigieelarveid paremini koordineerida ja võlgu elavatel riikidel teravamalt pilk peal hoida.
Paljud näevad seda kui sümboolset sammu tugevama rahaliidu suunas. Milles mõned pankurid on juba nii kindlad, et plaanivad järgmist sammu.
Kulisside taga üritatakse nimelt juba eurotsooni ühise võlakirja mõtet ellu äratada. Viimati arutati seda tõsiselt 2008. aastal, enne kui Lehman Brothers neile lootustele oma kokkuvarisemisega lõpu tegi.
Peibutus pole aga kadunud, kuna ligipääs turgudele paraneks, kontinendi majandust oleks kergem stabiliseerida ning – mis kõige tähtsam – laenamine läheks odavamaks, mis omakorda kergendaks maksumaksjate koormat.
Selliseid võlakirju võiks emiteerida palju suuremates kogustes, ligi saaks meelitatud arvukamalt rahvusvahelisi investoreid ning väljakutse võiks heita isegi USA riigivõlakirjadele, mis senini maailmas kõige likviidsemad on. Isegi eurot kui reservvaluutat aitaks see liigutus ehk dollari suhtes paremale positsioonile – kuigi see võtaks tõesti palju aega.
Praegu on ühisvõlakirjast veel veidi vara kõva häälega rääkida, kuna kõigepealt tuleb võlakriisist läbi tulla – vastasel juhul ei võtaks ükski poliitik eurotsooni võlakirja tõsiselt.
Tähelepanuväärne on aga, et Luksemburgi ja Belgia peaministrid Jean-Claude Juncker ja Yves Leterme on mõlemad hiljuti ühisvõlakirja ideed toetama asunud, leides, et see oleks eurotsooni arengus üks loogiline samm.
Euroopa kommertspankade hääletoru, Euroopa finantsturgude assotsiatsioon AFME on samuti asunud antud küsimuses investorite meeleolusid sondeerima.
Euroopas tervelt 197 finantsasutust esindav AFME on tootnud dokumente ühisvõlakirja eeliste aruteluks ning ütleb, et eelarvepoliitika ühtlustamise läbirääkimised aitavad elavdada ka võlakirja arutelu.
AFME tegevdirektor Mark Austen ütleb: «Eurotsoonil on kaks selget valikut: eelarvete osas tihedamat koostööd teha või õhku lennata. Ehk siis üks valik. Koostöö.»
«Ning sel juhul on ühisvõlakiri loogiline samm. Sellest saaks palju parem etalon, kui mõne üksiku riigi võlakiri, ning ta tuleks turule palju sagedamini. Ta oleks rohkem USA riigivõlakirja sarnane, mis oleks suur pluss suurema likviidsuse, rahvusvahelise atraktiivsuse ja odavamate laenuvõimaluste aspektist.»
Austen väidab, et eurotsooni ühise võlakirja tootlused oleksid madalamad, kui praegu etalonina kasutatava Saksa võlakirja puhul, ning seda just ekstra likviidsuse ja suurema investorite poolse nõudluse tõttu. Mis omakorda kõrvaldaks tema hinnangul suurima võimaliku takistuse – sakslaste skeptitsismi, kes kardavad, et peaksid ühise instrumendi puhul oma võlgade eest rohkem maksma.
Royal Bank of Scotlandi strateeg Harvinder Sian lisab: «Paljud investorid unistavad tugevamast rahaliidust. Poliitilist liitu ei pruugi sellest ju tulla, aga kindlasti saaks eurotsoon stabiilsemaks, kuna riskid hajuksid paremini ära. Ja rahaliidu juurde kuuluks kindlasti eurotsooni ühisvõlakiri, kuna siis saaks emissioonide puhuks ressursid ühendada».
Kuidas see eurotsooni ühisvõlakiri siis toimiks? AFME ütleb, et sellise instrumendi võiks luua mitmel eri moel. Näiteks: 16 liikmeriigi ühine võlakiri; võlakiri, mis ei hõlma suuremaid riike nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia, kes võib-olla ei tunneks vajadust teistega koos võlakirju väljastada; kolmekordse A reitinguga riikide Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Soome, Luksemburgi ja Hollandi võlakiri; või siis kuuekuine võlakiri kõigi 16 liikmesriigi tarvis.
Võlakiri võiks olla üles ehitatud niiviisi, et liikmesriigid tohiksid seda kasutada vaid kuni 60 protsendi ulatuses oma sisemajanduse kogutoodangust – ja seda reeglit ei tohiks rikkuda. Nii hoitaks ära liigne laenuvõtmine.
Siis jääb üle veel välja selgitada, kes emissioone korraldaks. Mõnede investorite arvates võiks seda teha Euroopa Investeerimispank, kes juba laenabki ise raha infrastruktuuri muude projektide tarvis kõikjal Euroopas ja saaks sisuliselt täita Euroopa laenuameti rolli. Mõni arvab aga, et luua tuleks ikkagi konkreetne Euroopa Laenuamet.
Kõik investorid ja analüütikud rõhutavad samas, et ennekõike tuleb rahaasjad Euroopas rohkem integreerida. Nii mõnigi mõtleb, et kuigi Brüsselit ootab neil teemadel kõvasti hommikuni kestvaid koosolekuid, on tugev rahaliit tõenäoline ja kaugel pole ka poliitiline ühendus, mis oleks siis juba vältimatu.
Genfi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi professor Charles Wyplosz ütles: «Küsimus seisneb selles: kas Euroopa suudab taas üles ehitada finantsdistsipliini, mis tänaseks on hävinenud? Ma arvan, et teist teed ei ole, kuna see teine võimalus, ehk siis eurotsooni lagunemine, on nii hirmus variant, et selle peale ei taha mõeldagi.»
«Ühesõnaga, see tähendab eelarvealast koostööd ja integratsiooni. Ja selles valguses on eurotsooni ühine võlakiri igati mõistlik lahendus. Meil tuleb veel kaua oodata, enne kui see reaalseks saab, kuid Euroopa ja finantsturgude hüvangu nimel oleks see väga vajalik.»
Copyright The Financial Times Limited 2010.