Kuigi suurte eelarvepuudujääkidega Euroopa sigariigid ehk PIIGSid pannakse probleemide hindamisel ühte patta, peaks neil tõsisemalt vahet tegema ning tõeliseks murelapseks võib Kreeka kõrval pidada vaid Itaaliat.
ELi pere tõelised murelapsed on Kreeka ja Itaalia
/nginx/o/2022/01/03/14291391t1h8b6c.jpg)
20. mai 2010, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PIIGSide koondnimetuse alla kuuluvad Euroopa Liidu lõunaosa riigid Portugal, Itaalia, Kreeka ja Hispaania ning Iirimaa (PIIGS on akronüüm nende riikide ingliskeelsetest nimedest – toim).
Viimane lõikas euroliiduga ühinemisest kiiret kasu ja näitas suuri majanduskasvu numbreid, kuid peab nüüd rinda pistma enam kui 12-protsendilise majanduslanguse ja 11-protsendilise eelarvepuudujäägiga.
Investorid ja reitinguagentuurid on Kreeka probleemide teistesse riikidesse laienemise hirmus pannud ohutuled vilkuma ka teiste PIIGSi riikide kohale. Nii on langetatud Hispaania ja Portugali riigireitingut ning pandud sellega Euroopa Komisjon kaaluma oma sõltumatu reitinguagentuuri loomist. Põhjuseks väide, et reitinguagentuurid ei süvene riikide olukorda ega suuda olla objektiivsed.
Praeguses majanduskriisis ei saa riikide terviseprobleemide hindamisel pelgalt mulluste eelarvepuudujääkide ning välisvõla põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Olukorra tõsiduse ja probleemide sügavuse hindamisel tuleb arvesse võtta varasemat tausta ja riikide konkurentsivõimet, kinnitab Euroopa Poliitikauuringute Keskuse juht Hans Martens.
Suur riigivõlg tähendab sisuliselt seda, et riik ei suuda toimimiseks ise vajalikul määral väärtusi luua. Kriisiajal ühekordsete suurenemiste puhul võib nii suurest riigivõlast kui ka eelarvepuudujäägist aru saada, kuid pikemat aega korrast ära näitajad annavad tunnistust, et majanduses on midagi tõsiselt valesti.
Maastrichti kriteeriumide järgi ei tohi välisvõlg ületada 60 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust. Ajalooliselt on Euroopas selle kriteeriumiga kimpus vaid Itaalia ja Kreeka, kelle võlg on juba pikema aja vältel praktiliselt sama suur, kui majandused aastas väärtust toodavad.
Hispaanial ja Portugalil ei ole selle kriteeriumiga minevikus probleeme olnud ning need riigid on ka esimestest oluliselt vähem haavatavad.
Martensi sõnul tuleb välisvõla ja eelarvepuudujäägi ehk sissetulekuid arvestades üle jõu elamise kõrval tähele panna ka riigi konkurentsivõimet. Lahtiseletatult seda, kuidas teiste riikide kõrval hakkama saadakse ning kuidas suudetakse oma toodangut müüa ja välisvõlga teenindada. Ajalooline välisvõla kasv annab tunnistust sellest, et konkurentsivõime on kesine.
Kui eelarvepuudujäägile ja riigivõlale lisada konkurentsivõime näitaja ehk antud juhul WEFi (Maailma Majandusfoorum) indeks, leiab taas kord kinnitust, et murelasteks võib pidada Kreekat ja Itaaliat.
Analüüse on erinevaid ja n-ö päeva lõpuks loeb see, mida kriitiline mass turgudel tegutsevaid investoreid asjast arvab. Euroopa ühisraha euro tervise nimel kavandatakse senisest oluliselt tugevamat eelarvete ehk siis riikide rahaasjade kontrolli.
Martensi kinnitusel ei suuda raha- ja eelarvepoliitikas korra majja löömine Euroopa ning euroala probleeme lahendada. Euroopa tuleviku seisukohalt on kõige tähtsam ülesanne struktuursete reformide läbiviimine, suurendamaks probleemsete riikide konkurentsivõimet ja tagamaks praeguste suurte erinevuste kadumine.
«Kui struktuurseid reforme ei järgne, ei ole kärbetest ja rahaasjade kordasaamisest midagi kasu,» lausus Martens.