Aastaid on arvatud, et ülikooli õppejõu amet on üks maailma stressivabamaid – mõnus töö tarkade inimeste keskel ja heas töökeskkonnas. Värske SA Archimedes uuring aga näitab hoopis midagi muud – väga paljud Eesti ülikoolide õppejõud töötavad läbipõlemise äärel, stressavad liigsuure töökoormuse, bürokraatia ja (enda arvates) rumalate üliõpilaste pärast.
Uuringut juhtinud TTÜ psühholoogiaprofessor Mare Teichmann rääkis, et veel kuni sajandivahetuseni peeti akadeemilise personali tööstressi olematuks. Et see siiski eksisteerib, on märgatud alles viimase kümnendi jooksul. Näiteks Kanadas 2007ndal aastal tehtud uuringust selgus, et 13 protsenti õppejõududest kannatas tööstressi all ning igal viiendal õppejõul olid tööstressist tingitud tervisehädad. «Meie uuring näitab, et probleem Eestis on palju suurem,» ütles Teichmann. Uuringust, kus osalesid õppejõud kõikidest Eesti kõrgkoolidest, selgus, et kaevatakse lausa 90 erineva stressori üle tööl.
Kõige enam muretsesid ülikoolide õppejõud teadmiste väärtustamise pärast ühiskonnas (56 protsendi uuringus osalenute arvates oli see probleem), kurtsid liigsuure töökoormuse (50 protsenti) ja bürokraatia (42 protsenti) üle. Veel tegid õppejõududele muret suhted ülikoolis, kõik, mis seondus üliõpilaste ja õppetööga, iseenda professionaalne areng ja identiteet ning infrastruktuuriga seotud probleemid.
Teichmann ütles, et väga paljud õppejõud süüdistavad üliõpilasi selles, et need on lollid, laisad ja vastutustundetud. «Kui inimesel on tööstress või on ta läbipõlemisprotsessis, siis hakkab ta oma hädades süüdistama teisi inimesi. See on klassikaline tööstressi tunnus ja õppejõud ei ole siin erandid,» rääkis Teichmann. On olemas lausa vastav nn patuoina teooria, mille kohaselt patuoinaks tehakse inimene, kellel on vähe võimu ja keda on kerge süüdistada oma muredes. Patuoinaks võib olla näiteks laps, õpilane, töötaja, kolleeg, klient. Sellele sündroomile on paljud tööstressi uurijad tähelepanu juhtinud.