Laste tapmine - Hiina ühiskonna pingete peegel

Plakat rõõmstatest mängivatest Hiina lastest Pekingis.

FOTO: SCANPIX

Kui lihunikukirvega mees kolmapäeval Shaanxi provintsis lasteaeda marssis ja seitse last koos kasvatajaga surnuks raius, ei olnud inimeste esmareaktsioon enam šokk, vaid pigem paanika.


Kuue nädalaga on sedalaadi rünnakuid kogunenud samuti kuus.

«Miski pole enam kindel. Miks nad sellele küll lõppu ei tee?» küsis Li Wen, kes parasjagu oma tütrekest ühe Pekingi eeslinna lasteaia ees autost välja aitas.

Kuigi talitsematud tapatalgud inimesi tahtmatult endasse vaatama sunnivad, jäävad niisugused kallaletungid Hiinas siiski reeglina avalikkuse tähelepanuta ning paljude jaoks on see kurb ja kujukas näide sellest, kuivõrd läbikukkunud on Hiina valitsuse suur eesmärk «harmooniline ühiskond» üles ehitada.

Kolm aastakümmet kaelamurdvat majanduslikku arengut – ilma poliitiliste reformideta – on miljonid hiinlased üles juurinud, kodust eemale viinud ja segadusse ajanud. Seda näib peegeldavat ka ajapikku selginev tapjate koondportree: kes oli töötu, kes mures kodust väljatõstmise pärast, mõnel aga pikem vaimuhaiguste taust.

«Hiina ühiskond on sisenemas väga riskantsesse faasi. Rikkus jaotub ebaõiglaselt, riigiametnikud on korrumpeerunud, inimeste põhivajadused ei ole rahuldatud. Kõiki neid probleeme ei suudeta kuidagi lahendada ning see on ühiskonna alused kõikuma löönud,» ütles Tianjini Nankai ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Yue Guo'an.

Isegi peaminister Wen Jiabao, kelle hiljutine avalik pöördumine kujutas endast ühtlasi esimest tipptasemel valitsusepoolset reaktsiooni, tunnistas, et rünnakutel on sügavam sotsiaalne tagamaa. «Lisaks turvameetmetele on meil vaja pöörata tähelepanu probleemide tegelikele juurtele,» ütles ta neljapäevases teleintervjuus. «See tähendab, et tegemist tuleb teha sotsiaalsete konfliktidega ja lahendada vaidlused rohujuurte tasandil.»

Esimene rünnak leidis aset 23 märtsil, mil 42-aastane mees tappis ühes Fujiani provintsi algkoolis noaga kaheksa last. Aprilli lõpus, päeval, mil ta oma kuriteo eest hukati, toimus teine samalaadne kallaletung – seejärel veel kaks, järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Üks algkoolis, kaks lasteaedades. Üks ründaja oli töötu, teine mõnda aega kimpus vaimsete probleemidega.

Pärast esimesi kallaletunge asusid võimud koole ja lasteaegu turvama ja kindlustama.
Hiina avaliku julgeoleku ministeerium andis kohalikele omavalitsustele korralduse «võtta tähelepaneliku vaatluse alla potentsiaalselt riskantsed elanikud». Valitsus keelas intsidentide kajastamise, tuues põhjenduseks väite, et see võib põhjustada kuritegude jäljendamist.

«Me oleme kui kamp häbituid teatrikülastajaid, kelle silme ees need mõrvarid üksteise järel lavale astuvad,» kirjutas internetis ajakirjanik, kel antud teemal suu pidada oli kästud. «Mõnikord olen ma meie maa pärast täiesti meeleheitel. Ikka veel leidub neid, kes kangekaelselt vanu vigu tahavad korrata – ei luba inimestel vaadata, ei luba inimestel rääkida, ei luba inimestel mõtelda. Ja niimoodi me rajame siis rahu siin maa peal?»

Väljaspool vaikimasunnitud meediat käib aga tormiline debatt selle üle, mis Hiina ühiskonnaga küll lahti on, et kõige kaitsetumate vastu selline vägivallalaine on vallandunud.

Hiina populaarseim blogija Han Han ütles, et koolitapmistest on saanud «kõige efektiivsem viis ühiskonnale kätte maksta». See postitus küll hiljem eemaldati. «Ühiskonnas, kus puuduvad igasugused ventiilid, on kõige nõrgemate tapmisest kujunenud viis oma aur välja lasta.»

Nende jaoks, kes pingete all murdumas, on Hiinas abi vähe – või pole seda üldse. Hiljutisest Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kaasrahastatud uuringust selgub, et mingit liiki vaimsete häirete all kannatab 17,5 protsenti Hiina elanikest, kellest 95 protsenti pole iial professionaali jutul käinud. Paljud ei otsi abi seetõttu, et kardavad põlu alla sattuda. Teised ei jaksaks abi eest maksta või siis tuleks nõustajani jõudmiseks liiga pikk reis ette võtta.

«2004. aastal oli neuropsühhiaatriliste seisundite ja enesetappude kategooria Hiinas kõikidest haigusjuhtumitest kokku enam kui 20 protsenti. Mis tähendab, et see on peamine haiguste ja vigastuste kategooria Hiinas,» selgub raportist. «Samas on vaimsete häirete raviks eraldatud vaid 2,35 protsenti valitsuse tervishoiueelarvest ning vähem kui 15 protsendil elanikest on tervisekindlustus, mis katab ka vaimsete häirete ravi.»

«Psühholoogilise nõustamise taset on tarvis tõsta kogu ühiskonna lõikes,» ütles Changsha Xinyi vaimse rehabilitatsiooni keskuse juhataja Luo Yuehong. See on üks nendest vähestest asutustest, mis Hiinas vaimsete probleemide all kannatavatele inimestele ambulatoorset abi pakuvad.

Copyright The Financial Times Limited 2010.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles