Lemminkäineni advokaat: insenerimõte on kiirem kui kriminaaluurimine

Advokaadibüroo Borenius partner, vandeadvokaat Margus Mugu.

FOTO: Erakogu

Lemminkäinen võitis kohtuasja, kus ettevõtet süüdistati Kukruse-Jõhvi teelõigul vale materjali kasutamises ja riigi petmises. AS Lemminkäineni Eesti projektijuhi Veikko Vapperi kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu kirjutab, miks kogu kohtuasi oli sisult mõttetu.

9.12.2013. a kohtuotsusega mõistis Harju maakohus AS Lemminkäinen Eesti ja tema projektijuht õigeks kelmuse süüdistuses. Süüdistuse kohaselt kasutati Jõhvi-Kukruse teelõigu ehitusel endiste kaevanduskäikude kohale ehitatud tee tugevdamiseks vale materjali, mis ei vastanud hanke tingimustele. Süüdistus üritas väita, et nõutud geovõrgu asemel kasutati geotekstiili, mida aga kasutada ei oleks tohtinud. Samas polnud ühtegi etteheidet materjali katsetustega kindlakstehtud tugevusomadustele, mis vastasid täielikult hanke tingimustele.

Väga lihtsustatult võiks öelda, et kogu kohtuvaidlus seisnes selles, kas pang on ämber või mitte, kuigi mõlemad on kümneliitrised ja peavad eeskujulikult vett. Samas ühtki omadust, mis igal ämbril on, aga pangel puudub, süüdistus esile tuua ei osanud. Sellest tuligi mõnede ekspertide ja tunnistajate ütlustes väljendatud seisukoht, et kogu kohtuasi oli sisult mõttetu.

Nagu võiski arvata, sai asja lahendamisel määravaks ekspertide ja asjatundjate seisukoht materjali sobivuse kohta. Otsustust raskendas asjaolu, et sellise tugevusega materjali, olgu ta siis geovõrk- või tekstiil, kasutamine oli Eestis esmakordne ning materjalile esitatud tugevusnõuded nii karmid, et keegi akadeemilistest ringkondadest ega praktikutest polnud sellist materjali oma silmaga näinud. Sellist materjali pole laos võimalik endale rullilt välja mõõta, sest seda lihtsalt ei ole – nii tugevat materjali niisama lattu ei toodeta ning see valmistatakse eritellimusel iga projekti jaoks eraldi. Erilist kahtlust tekitas uurijates aga asjaolu, et ehitaja leidis innovatiivse tootja, kelle materjal osutus ligi kaks korda odavamaks kui võitja poolt hankepakkumises arvestatu (mis irooniana oli tehtud materjali kohta, mis tagantjärgi tõesti ei vastanud tugevusnõuetele ega hanketingimustele).

Kohtus tunnistasid ekserdid, et nemadki õppisid asja käigus ja pidid oma varasemad seisukohad ümber hindama. Selgus, et geovõrgu ning –tekstiili määratlus on hägune ning ülisuurte tugevuste korral ei mahu muidu igati korralik geovõrk enam akadeemilisse definitsiooni, mille kohaselt võrgu kiu (tõmbeelemendi) laius peab olema väiksem võrgu augu läbimõõdust. Kuna tugevust saab ikkagi suurendada ainult kiu tugevdamise teel, mistõttu aga kiu läbimõõt ja kiudude materjalis asetsemise tihedus paratamatult suurenevad, saabub teataud tugevusel ühel hetkel moment, kus kiu läbimõõt mitte üksnes ei ületa augu läbimõõtu, vaid kiud kasvavad kokku ja auk nende vahel kaob ära. Selline materjal ei vasta enam Maanteeameti peadirektori 29.12.2006. a käskkirjaga nr 264 kinnitatud «Geosünteetide kasutamise juhises» esitatud geovõrgu määratlusele.

Tõenäolislet seda ajale jalgu jäänud määratlust hakatigi kasutama Lemminkäise vastu ning üritati visalt näidata, et kasutatud odavama materjali tõttu, mis küll igati vastas tugevusnõuetele, oli ehitaja saanud õigustamatut pettuslikku tulu. Selle luges süüdistus koheselt riigi kahjuks, kuigi tsiviilhagi kahju hüvitamiseks riik kunagi ei esitanud. Eesti riigile väidetavalt tekitatud kahju pole kohus tuvastanud. Süüdistus ei suutnud kuidagi selgitada, milles võis (või võiks teoreetiliselt) seisneda väidetav riigile tekkinud kahju: riik sõlmis riigihankel võimalikest variantidest kõige odavama hinnaga lepingu ning sai selle raha eest nõuetekohaselt valmisehitatud teelõigu, mis on tänaseks olnud ööpäevaringses kasutuses juba üle kolme aasta, ilma et oleks avastatud ühtegi teekonstruktsiooni viga või puudust. Süüdistus ei üritanudki väita, et tehtud töö pole lõppkokkuvõttes nõutud kvaliteediga, süüdistuse aluseks kujunes üksnes töös kasutatud materjali hinnavahe võrreldes pakkumises esitatuga.

Riigi poolt Soomest palgatud insener kinnitas kohtus, et materjali küsimusega tegeleti erilise hoolega, peeti nõu isegi teiste Soome vastava ala asjatundjatega ning kõigi eesmärk oli välja valida nõuetele vastav ja tugevusnõudeid täitev lahendus. Inseneri arvates oli kasutatud materjal kõige parem lahendus. Seda kinnitas ka Saksamaalt ütlusi andma kutsutud asjatundja. Asja kohtueelsel uurimisel kahjuks sellist paindlikkust ei olnud.

Aga see-eest on ametkondadel nüüd mitmeid materjalinäidiseid, et selline asi tulevikus ei korduks.
 

Tagasi üles