Pealinlastest maaharijad lähenevad pensionieale teisiti

FOTO: Kristjan Teedema

Ireene ja Villu Mahlak on nüüdseks pea viisteist aastat pidanud mahemesilasi, käinud laatadel ning jaganud oma elu maa ja linna vahel – seda kõike esiteks seepärast, et oleks vanas eas midagi teha, teisalt aga selleks, et üheskoos maailma avastada.

Veel paarkümmend aastat tagasi olime me täiesti normaalsed Eesti inimesed – elasime pealinnas, käisime tööl, suhtlesime sõpradega, külastasime kino ja teatrit, kostab Ireene Mahlak (75) ning hakkab ühes Villuga (76) naerma.

Nende pilgud on elavad ja rõõmsameelsed. Iseäranis Villu oma. Talle meeldib vaadata oma kahe väikese sinise silmaga üle prillide. Seejuures on tal vaieldamatult kõige sõbralikum nägu ja lahke naeratus, mis peidetud valge habeme taha. Ta on vaikne ja kui ta midagi ütleb, siis üksnes selleks, et krutskeid visata.

Ireene seevastu juhatab vägesid. Temalgi on sinised silmad, ainult et suured, mis klapivad ideaalselt kõrgete põsesarnade ja väljapeetud hallikarva poisipeaga. Kõike seda on kandmas volüümikas keha, just niisugune nagu ühel jõulumemmel.

Õigepoolest ongi Villu ja Ireene Mahlak otsekui jõulutaat- ja memm – needsamad, kelle Soome lastekirjanik ning illustraator Mauri Kunnas on oma suurepärasesse pildikeelde pannud. Kõik oleks justkui päris, ainult et lood, mida nad räägivad, ei klapi jõuludega kohe sugugi.

Raske lapsepõlv
Villu lugu saab alguse 1937. aasta oktoobris ühes Võrumaa tillukeses külas, kus ta oma ema-isa ja viie venna ning õega elas. Tema lapsepõlv jääb lähiajaloo mõistes ühte keerulisemasse aega, mis tähendas ka rasket lapsepõlve.

Kuuendaks eluaastaks oli Villu vaeslaps, sest sõda võttis temalt kõik lähedased. «Venelaste pealetungil hukkusid ema ja õde. Õeke istus ema süles, kui ühtäkki oli pommikild viinud pisikese käe ning seejärel tunginud ema südamesse,» räägib Villu.
Tema jäi ilma peale – sel ajal ei tahtnud keegi väikest last ning ka lastekodudega oli kitsas. Lõpuks ta ühte siiski võeti, ent sealt tuli poisil 15. eluaastaks lahkuda ja kooli asuda.

«Kui ma kutsekooli läksin, olin vaid 139 sentimeetrit pikk ja 39 kilo raske,» meenutab mees. Ta ei kurdagi niivõrd oma lapsepõlve kui selle üle, et tööstuskoolis tuli kaks aastat raha koguda, enne kui sai endale selga osta korralikud riided. «Seni kandsin tööstuskoolivormi,» ütleb ta.

Loogilise jätkuna viis elu Villu edasi armeesse Karjala-Soome, polaarjoone taha. «50 kilomeetri raadiuses polnud ühtegi hinge peale meie,» meenutab ta. Eriti hästi mäletab Villu aga tõsiasja, et neile meestele, kelle telk jäi teisele poole polaarjoont, maksti lisatasu. Lihtsalt öeldes tähendas see kõik sentimeetrite mängu.

Armeest naastes otsis Villu üles ühe oma vendadest, kes oli sõjaajal vangi pandud. Nii sättis noormees enese elu sisse Vasalemma, kus ta töötas lukksepa-treiali-keevitaja-remondimehena. Sealtsamast leidis ta ka oma esimese naise ning sai viie lapse isaks.

Pealinna tüdruku katsumused
Villust aasta hiljem, 1938. aasta septembris sündis Ireene. «Mina olen loomulikult pealinna proua,» täheldab ta mängleval arrogantsel toonil ning puhkeb naerma. Vaatamata sellele, et ta pärines jõukast ja hästimajandavast perest, polnud tema elukäik Villu omast oluliselt parem.

«Mu isa pandi korduvalt vangi,» konstateerib Ireene, laskumata liigsetesse detailidesse. Võite isegi arvata – need, kes majandasid hästi, jäid ju jalgu küll ühele, küll teisele võimule. Lõpuks süüdistati perepead kodumaa, suure Nõukogude Liidu reetmises ja pandi vangi. Ülejäänud pere sai aga rahvavaenlase pereks. Niisiis saadeti Ireene 10-aastaselt 1949. aasta märtsiküüditamisel ühes oma ema ja kahe-aastase õega Siberisse.

«Meid viidi kullakaevandusse, kohta, kus elasid üksnes süüdimõistetud – mõrtsukad, vargad ja endised sõjavangid. Meil oli keelatud minna kaugemale kui viis kilomeetrit, mis tähendas seda, et me olime nagu vabakäiguvangid,» kirjeldab Ireene sealset olukorda.

«Seda elu kergeks nimetada oleks liialdus – talvel puhus buraan, lumetorm 40-kraadise pakasega, aga eestlased on loodud igal pool toime tulema, eks tuldi sealgi,» räägib Ireene edasi. «Me keegi ei mõelnud sellele, kas on raske või mitte. Oli nii, nagu oli. Igatahes lõpetasin ma Siberis keskkooli ning sain lõpuks Eestisse tagasi,» võtab naine oma meenutused kokku.

Eestisse naastes oli tema ainus eesmärk edasi õppida. «Ma tahtsin õppida laevaremonti ja kuigi tegin kõik eksamid ära, võimaldati mulle lõpuks koht osakonnas, mille nimi oli nii keeruline, et ma palusin selle endale paberile kirjutada,» jutustab Ireene edasi.

Minu küsimuse peale, miks ta mõnd naiselikumat eriala ei valinud, lähevad ta silmad suureks kui tõllarattad ja ta oskab vaid käsi kokku lüüa.

«Püha lihtsameelsus ise istub minu vastas – see on ju sama jutt nagu ameeriklased ütlevad meile, et me oleme ise süüdi, et meid küüditati, miks me siis politseid ei kutsunud,» ei suuda Ireene oma imestust mu rumaluse üle varjata. Asja iva on selles, et küüditatuid enamikele kohtadele õppima ei võetud, seega valikut väga polnudki.

Vaatamata kõigele sai Ireenel kool lõpetatud ja töölegi asutud, mehele mindud ja ka kaks last sünnitatud. Ent elul oli Ireene ja Villu jaoks veel nii mõndagi plaanis – plaanis need kaks kokku viia.

Rahvatants viis kokku
«Me kohtusime Ireenega 1983. aastal rahvatantsuringis Tuisuline,» mäletab Villu justkui une pealt. Kas Ireene oli ka ilus naine? «Muidugi olin ma ilus. Ma olin väga ilus ja kas sa tead, miks ma seda ütlen,» küsib ohjad enda kätte haaranud Ireene retooriliselt. «Aga sellepärast, et minu pojapoeg sai kunagi ühe mu nooruspõlvepildi kätte ja lausus, kuule, vanaema, aga oled ju kunagi isegi ilus olnud.»

«Minu arust on ta praegu ka väga ilus,» lisab Villu tasasel toonil. Ireene lööb käega: «Ja-jah. Mida viletsamaks sinu silmad lähevad, seda ilusamaks ma muutun.»

Võib arvata, et umbes taolise lõõbi saatel sai nende suhe alguse ja näha on, et need kaks on kokku loodud. Pärast kohtumist peeti juba järgmisel kevadel pulmi. Tuleval aastal 20. aprillil saab sellest 30 aastat. Nüüd kostavad nad mõlemad, et on üheskoos kauem abielus olnud, kui õnnestus olla oma esimeste kaasadega. Aga nad pole minevikku takerdunud – mis oli, see oli, ja praegu on nii, nagu on.

Kõike tundub kokkuvõttes küll päris palju, sest kahepeale on neile lisaks pea 30 abieluaastale ka veel seitse last, loendamatu hulk lapselapsi, neli lapselapselast, miljoneid mesilasi, 18 hektarit haritavat maad, 20 läbikäidud laata aasta jooksul ja suur kirg reisime vastu.

Nad on käinud Filipiinidel, Alaskal, Tšiilis, Lihavõttesaarel, Islandil ja Birmas. «Vähemalt aastas korra proovime ära käia,» avaldavad nad kui ühest suust. Tegelikult on nad praegugi kuskil maailma avarustes elu imepärasusi endasse ammutamas. Kus täpselt, ei tea aga isegi kõige lähedasemad sõbrad, sest heaks tavaks on saanud, et enne ärasõitu oma reisist ei räägita. Tahtmata suuri sõnu teha, ei kõnele nad ka eelnevatest käimistest liialt – piisab teadmistest, et see on miski, mille nimel nad päevast päeva pingutavad.

Nimelt sai Villu 1990. aastate algul tagasi oma isa talu – sellesama, kust ta kunagi vaeslapsena ära läks. Ühes talu tagasisaamisega tekkis Villul ka pöördumatu kihk maale elama minna. «Me olime ainult telekast näinud, kuidas traktor töötab, ja kuna see tundus lihtne, siis paistis ka põllumajandusega alustamine lihtne,» meenutab Ireene esimesi aastaid.
Eks kohalikud kippusid neid esiotsa narrima. «Naabrimees tõi mulle ühe suuremat sorti põllutööriista murule ja ütles, et noh, Villu, hakka põllumeheks,» jutustab Villu.

«Minu Villu oli aga tipp-poiss ja hakkaski,» kiidab Ireene. Esiotsa prooviti maasikakasvatusega, aga nõnda eesmärgini ei jõutud. «Paar aastat jäi puudu, et oleksimegi püstirikkaks saanud,» ironiseerib Ireene nüüd tagantjärele, sest leidus ka inimesi, kes näitasid neile kui pealinnast tulnud hulludele näpuga: näe, tahavad ratsa jõukaks saada.

«Eks me algul ikka palusime, et naabrimees künnaks, aga tal ei olnud ka aega ja nii me hakkasimegi ise tegema,» selgitab Ireene. «Mina kamandan, et Villu teaks, kust künda ja Villu künnab,» kirjeldab ta tööjaotust talus.

Kui uue sajandi alul tuli PRIA ja põllumajandustoetused, otsustaski vanapaar hakata tegelema mahemesindusega. Mesilindude tarvis kasvatatakse talus galeegat, tatart, kaera, nisu ja mesikut. Mesilaste pidamisel peetakse silmas aga seda, et kõik oleks looduslik ja loomulik.

«Me ei ravi mesilasi üldse – kõik käib nii, nagu vanajumal juhatab,» räägib Villu. «Kui nad vajavad kevadel lisatoitu, siis anname neile mett,» jätkab Villu seletamist ning rõhutab, et kui mesilinnud on nõrgad, siis lastakse neil lihtsalt ära surra, sest nõrgad isendid nõrgestaks ka tugevamaid. Kas selline taktika õige on, seda ei mõista Ireene ja Villu arvata. Lesta ja teiste haigustega neil igatahes üleliia peavalu pole.

Koobastest laadale
Mesilastega ei hakatud enda lõbuks tegelema. Esiti müüsid Villu ja Ireene mett niisama. «Eks ole ikka nii, et kõik see, mille vastu sa huvi tunned, hakkab iseendast arenema,» jutustab Ireene, kuidas sündis nende esimene ja tuntuim taruvaigukreem Vahar. Viimast hakati ostjatele müügiks pakkuma Piusa koobaste juures, sealt kasvas välja ka laatadel käimise traditisoon.

Nüüd pole Eestis enam laata, kuhu Villu ja Ireene oma meepurkide ja meetoodetega ei satuks. Kogu elu kevadest kuni sügiseni käib laatade rütmis, sinna vahele üritatakse paigutada ka põllutööde tegemine ja mesilindude eest hoolitsemine.
«Me oleme lausa laadaveteranid,» kostab Ireene, kelle sõnul on neil juba praegu seitse kutset järgmise aasta laatadele. «Eks laatadel ole kõike – möödujaid, vaatajaid ja ostjaid –, klient on kuningas, teinekord isegi liiga suur kuningas,» tõlgendab Ireene oma igapäeva diplomaatiliselt.

Ent kindlasti ilma laatadel käimata ei saa, sest see toob omajagu sisse ning ainult pensionist ära ei elata. «Laatadel tuleb käia, et oma kaupa müüa ning et kaupa müügiks jätkuks, tuleb see valmistada, ja selleks, et seda valmistada, tuleb tegutseda nädala jooksul kahe laada vahel,» kirjeldab Ireene tava-
pärast elurütmi.

Talveks linna
Tavapärane on ka see, et esimese lume saabumisega sõidab vanapaar maalt linna, sest talvel on linnas lihtsam. «Muidugi on maal elu kergem kui linnas, sest maal elades tuleb maksta üksnes leiva ja elektri eest,» arutleb Villu. Samas möönab ta, et päris ilma linnata nad kõrges eas enam hakkama ei saaks. Maal oleks juba ainuüksi poeskäimine suur peavalu.

Ent nii, nagu nad ei saa hakkama linnata, ei saa nad ka ilma maata. «Ma ei jõua kunagi seda aega ära oodata, mil jälle looduse rüppe tagasi saaks,» räägib Ireene. Enne maaleminemist seisab aga ees jõuluaeg, mille paar tavaliselt pere või sõprade keskel veedab.

Kuna elus on nii mõndagi nähtud ja tehtud, pole Ireene ja Villu suuremat sorti jõuluinimesed. Seesmiselt ehk küll, aga mitte väljaspoolt. «Vene ajal olid jõulud palju südamlikumad ja ehedamad, sest pühadepidamine tuli südamest,» arutleb Ireene, «Nüüd on kõik liiast kommertslik ja välisele särale rõhuv,» tunneb ta muret.

Ja kui keegi teist nüüd arvas, et Villu lisatöö on jõulude ajal sellesse samasse välisesse särasse panustamine lõpmatult jõuluvana mängides, siis arvake uuesti. «Ma olen elus vaid ühe korra jõuluvana etendanud ja sedagi ettekleebitud habemega,» kostab Villu oma riukalikul toonil ning rõõmsameelsel naeratusel.

Kuigi aasta külmim aeg tuleb mööda saata linnas, on esimesed kevadised päikesekiired need, mis vanapaari otsejoones maale tagasi viivad.

Tagasi üles