Kaja Koovit: väikeriigi võlud ja valud

Kaja Koovit
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit.
Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Viimased päevad Brüsselis on pannud mind meelt muutma. Tõele au andes olin ma seni veendunud, et ülipüüdlik, kuid vaene Ida-Euroopa väikeriik võib oma kulusid krokodillide lõugade vahelt läbi lasta palju tahab ja kõik kriteeriumid püüdliku järjekindlusega täita, ent otsus krabisevate eurokupüüride saamise või neist ilmajäämise üle taandub päeva lõpuks ikka puhtpoliitiliseks tahteks. Ja üsna suure tõenäosusega ootab meid Leedu saatus ehk väike nüanss, mis eurotsooni ukse meie nina ees viimasel hetkel kinni lööb. Näiteks arvamus, et meie kaupade ja teenuste hinnatõus ei suuda pikemas perspektiivis ette nähtud raamidesse mahtuda.



See põhjendus sobiks hästi. Sest kes ikka ootab ühte vaest väikeriiki, kellele erinevalt näiteks Poolast oma tooteidki pole erilist mõtet müüa üritada. Turg on lihtsalt olematu.

Praegune finants- ja majanduskriis on toonud eurokoridoridesse teised tuuled. Ühisraha kasutamise reeglitega kimpus oleva 16 liikmesriigi ohjeldamisega hädas olevad otsustajad näevad Eesti-suguses väikeriigis head võimalust moraali tõsta ning kahtlejatele näidata, et oma rahaasjade korrashoidmine on võimalik ning pingutamist kroonib edu.

Euroopa võlakoormatega maadlevate riikide taustal on Eesti imelaps. Kui suurriigid ei suuda riigivõlga majanduse aastasest toodangust 60 protsendi tasemest allpool hoida, siis Eesti oma alla 10-protsendise tasemega pälvib imetlevaid pilke. Eelarvepuudujäägi allpool nõutava kolme protsendi piiri hoidmisest ei maksa rääkidagi. Ei saa eitada, et praegu on Brüsselis uhke tunnistada, kust riigist pärit oled. Juhul muidugi, kui juveeliröövid jutuks ei tule.

Mis hinnaga sellised tulemused on saavutatud, ei huvita muidugi kedagi. Ja ka kriteeriumide jätkusuutlikkus ei kerki eriti teemaks. Põhjus on imelihtne: me oleme nii sõltumatud, et meist ei sõltu midagi. Ehk siis Eesti oma 214,8 miljardi kroonise sisemajanduse kogutoodangu ning 1,4 miljoni inimesega ei suuda eurotsoonile erilist kahju tekitada. Juhul kui meiegi statistilised näitajad päris tõele ei peaks vastama. «Eesti vastuvõtmine ei maksa midagi,» on Brüsselis liigagi mitmel korral mu kõrvu kõlama jäänud.

See tähendab, et võimalus presenteerida Eestit kui pailast ning püüdlikku reeglite järgijat, kes vaatamata ees ootavale finantskoormusele ikka ühisraha suhtes usku üles näitab, kaalub mitu korda üles võimalikud negatiivsed tagajärjed. Nii et väiksus näib seekord meie kasuks mängivat.

Autor külastab Brüsselit Euroopa Ajakirjanduskeskuse kulul.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles