Enesekindlus ei ole ülbus, pretensioonikus ega julgustükk. Enesekindlus on tagasihoidlik. See on oma võimete, oskuste ning enese lugupidamise loomulik väljendusviis, kirjutab Pärnu Juhtimiskonverentside ajaveeb.
Kuidas teha vahet ülbusel ja enesekindlusel?
29. november 2013, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõeliselt enesekindlaid inimesi iseloomustavad järgmised tunnused:
Nad võtavad seisukohti arvamata, et nad on eksimatud, vaid kartmata eksida. Ülbed inimesed asuvad seisukohale ning seejärel tõrjuvad ja välistavad kõik eriarvamused ning vaated. Nad arvavad, et ei eksi ning soovivad (tegelikult vajavad), et teisedki sellest teaksid.
Nende käitumine ei väljenda enesekindlust, mistõttu on tegemist intellektuaalse tülinorimisega. Tõeliselt enesekindlad inimesed ei pelga eksida. Nende jaoks on olulisem leida tõde, mitte olla ise selle leidjaks. Kui nad eksivad, suudavad nad taanduda väärikalt.
Nad kuulavad 10 korda enam kui räägivad. Nad küsivad avatud küsimusi, kuna see arendab vestlust, ja lasevad teistel osalejatel enda mõtteid juurde lisada. Tõeliselt enesekindlad inimesed teavad palju, kuid soovivad teada veelgi rohkem, ja nad teavad, et ainus tee juurdeõppimiseks on teiste inimeste kuulamine.
Nad lasevad valgusel teiste peale paista. Tõenäoliselt panustavad nad palju. Võib-olla panustasid nad väga palju kriitiliselt tähtsates küsimustes. Kuid enesekindlad ei hooli sellest, nad vähemalt ei näita seda välja (nad on sisemiselt uhked enda üle). Nad ei vaja teiste tunnustust, kuna nad teavad ise, millega on hakkama saanud. Nad seisavad taustal ja lasevad teistel särada, teades, et nii saavad teised ka enesekindlust juurde.
Nad küsivad abi. Levinud arvamuse kohaselt väljendab abi küsimine nõrkust. Enesekindlad inimesed seevastu ei pelga abi küsida, sest teavad, et kellegi poole abipalvega pöördudes teevad nad komplimendi kolleegile. Küsides kolleegilt «kas sa saaksid mind aidata?» näitame kaaslase vastu üles suurt lugupidamist ning tunnustame teda.
Nad mõtlevad:«Miks mitte mina?» Paljud arvavad, et peavad ootama edutamist, valituks saamist, et neid avastataks. Tõeliselt enesekindlad teavad, et kõigil on võrdsed võimalused. Nad suudavad võtta ühendust kõigiga näiteks läbi sotsiaalmeedia. Nad teavad, et suudavad kõike, mida vaid ette võtavad. Omal tagasihoidlikul moel, ilma liigse kärata nad lähevad ja teevad selle ära.
Nad ei alaväärista teisi. Teame kõik inimesi enda ümber, kes enda paremana näitamiseks teisi alla suruvad. Ainus, mis enesekindlale inimesele korda läheb, on võrdlus sellega, mis ta ise oli eile, üleeile ning kelleks ta soovib saada.
Nad ei pelga rumalana näida. Aluspesus tänaval ringijooksmine on ehk liiga ekstreemne, kuid kui oled enesekindel, ei peaks sa kartma end vahel lolliks teha. Huvitaval kombel hindavad teised sind seejärel veelgi enam – karta pole midagi.
Nad vastutavad enda vigade eest. Ebakindlusest õhkub kunstlikkust, enesekindlusest seevastu siirust ning ausust. Seepärast tunnistavad enesekindlad oma vigu. Nad ei pelga oma ebaõnnestumistest rääkida, ei karda sattuda naerualuseks ega enda üle nalja heita. Tore on naerda koos.
Enesekindlad otsivad tunnustust vaid neilt, kes neile tõeliselt korda lähevad. Sul on 10 000 Twitteri järgijat? Tore. 20 000 Facebooki sõpra? Suurepärane. Lai erialaste kolleegide võrgustik? Võimas.
See pole aga olulisem usaldusest nende poolt, kes kogu aeg seisavad sinu kõrval ja kes tõeliselt sulle midagi tähendavad. Kui usaldus on teenitud, pole tähtsust sel, mida me teeme või kus oleme. Saame ikka olla kindlad endas ning selles, et keegi seisab alati meie kõrval.