Mäletatavasti kangastus Vladimir Putinile tuhakriisi keeristes võimalus, et Euroopasse ehk ei jäägi peale Aerofloti ühtegi lennufirmat alles - pidades silmas ülejäänute kuhjuvaid kahjumeid.
Aeroflot matab nõukogude imidžit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt võlub see nägemus aga neid õnnetuid, kes noil päevil Moskvasse kinni jäid. Küll oli neil raskusi hotellide leidmisega, küll kaevati selle üle, miks uste taha relvastatud valvureid paigutati.
Samas väidab veidi üle aasta Aerofloti tüüri juures olnud Vitali Saveljev, et lennufirma taaselustamise ja nõukogude ajast pärit hirmsa imidži minetamise nimel on käimas kõva töö.
Ühtlasi on ta veendunud, et tuhasaaga tõi tegelikult esile nende teeninduse ilmsed edusammud. Tema sõnutsi lennutas Aeroflot katkestamatult inimesi üle põhjanaba USAsse ning pakkus ajutist öömaja 5000 inimesele nii Moskvas kui Euroopas. Mis puudutab relvastatud valvureid hotellides, siis neid ei pannud sinna Aeroflot, lisas ta.
Kõige uhkem on Saveljev selle üle, et Aeroflot mulluse pardaküsitluse andmetel SkyTeami alliansi Euroopa lennuliinide hulgas - kuhu kuuluvad näiteks Air France-KLM ja Alitalia - klienditeeninduse osas esikoha napsas.
«Ma usun, et Aeroflotti kaua saatnud negatiivne stereotüüp saab varsti maha maetud ning reisijad õpivad hindama meie teenuseid, nagu me neid täna pakume,» ütles ta Londonis antud intervjuu käigus.
Kasvuruumi on olnud enam kui küllaga. Monopoolne Aeroflot oli omal ajal maailma suurim lennufirma. Aastas sõitis Aeroflotiga 130 miljonit inimest. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lagunes ettevõte piirkondlikeks pisifirmadeks, mida sai kokku 300. Kuigi mõned neist on tänaseks ühinenud, tegutseb Venemaal siiani tervelt 170 erinevat lennufirmat.
Nüüdseks on Aeroflot riigi kontrolli all tagasi ning reisijaid koguneb aastaga 11 miljonit. Samas ei ole nad aga veel isegi Venemaa piires suurimad - see tiitel kuulub rivaalile nimega Sibir. Sihiks on aga tõusmine tagasi Euroopa esikümnesse.
Üheks sammuks selles suunas on neelata alla kuus vaevalist, võlgadesse mattunud Vene lennufirmat, milles riik neid vahendajana abistab. Nimetatud kuuikust pidi algselt küpsema Aeroflotile kodumaine konkurent, kui riiklik konglomeraat nad finantskriisi päevil oma käpa alla haaras.
Veebruaris tegi valitsus aga kannapöörde ning otsustas, et nad lähevad kõik Aeroflotile.
Saveljev ei väsi rõhutamast, kui positiivne see samm on: «Me mõistame, et sisekasvu arvelt me piisavalt reisijaid juurde ei võidaks... Ma ei usu, et see oleks kasulik, kui valitsus tekitaks kaks riiklikku lennufirmat.»
Ta paneb hoopis ette, et need kuus firmat võiksid kõik teenida erinevaid eesmärke. Üks võiks pakkuda tšarterlende, teine võiks kujuneda odavlennufirmaks: «Niiviisi oleksime esindatud igas turunišis.»
Saveljev ruttab väitma, et kindlasti ei muutu kuue firma, Rossiya, KavMinVody, Vladivostokavia, Orenburgi, Saratovi ja Sakhalini kokkuliidetud võlakoorem Aeroflotile liigselt koormavaks. «Kõik sõltub sellest, kuidas me praeguse võlakoorma restruktureerime. Täismahus me seda võlga kindlasti enda kanda ei võta,» ütles ta. Ta annab mõista, et nende varade eest makstakse väga vähe - kui üldse midagi.
Küll aga toovad lennufirmad kaasa 7 miljonit reisijat aastas, mis aitab Saveljevil astuda lähemale oma eesmärgile: jõuda juba tulevaks aastaks 20 miljoni reisija piirimaile. Nagu Saveljev varmalt tunnistab, lendas Venemaal mullu lennukiga 45 miljonit inimest, mis jäi British Airwaysile alla.
Saveljev, Gazpromi ja Sistema veteran, istutati Aerofloti juhitoolile täitmaks Putini igatsust, et 87-aastane ettevõtmine globaalse haardega lennufirmaks sirguks.
Eriti uhke on ta stjuardesside uue vormiriietuse üle: «Meie univorm on parim,» teatab ta. Samas tunnistab Saveljev, et eelseisev väljakutse ei ole väikeste killast. «Praegu oleks veel vara ja naiivne väita, et me esiviisikusse jõuame... Kuid Venemaal on pretsedenditu logistiline positsioon, meist võib vabalt kujuneda sild Euroopa ja Aasia vahel.»
The Financial Times Limited 2010.