Perefirmadel pole kiiret

ASi Estanc juhivad pereliikmed juhatuse liige Anti Tammo (vasakult), nõukogu liige Herty Tammo, juhatuse esimees Vaido Palmik ning omanik ja nõukogu esimees Raigo Tammo.

FOTO: Erakogu

Maailmas on kõigil aega­del olnud edukad just ühe pere baasil moodustatud firmad. Paljudest neist on välja kasvanud suured ja mõjuvõimsad ettevõtted, nagu näiteks Samsung, Ford, Toyota, Porsche, Paulig, Walmart, Mango, Ikea ja Orkla.

Harvard Business Review  avaldatud uuringust selgub, et ühe perekonna kontrolli all olevad suurfirmad on börsil noteeritud korporatsioonidest tihtipeale edukamad. Uuring näitas, et majanduse kõrgkonjunktuuri ajal jäid perefirmade tulemused laiema aktsionäride ringiga ettevõtete tulemustele alla, kuid pikaajalisemas perspektiivis olid nad võrdlusgrupist kasumlikumad.

Järeldus on loogiline – perefirmad keskenduvad jätkusuutlikule arengule, mitte lühiajalisele kasumi teenimisele. Perefirmade juhid investeerivad sageli 10–20 aasta ehk põlvkonna perspektiiviga ning väldivad liigset riski.

Otsused koostöös

Eesti perefirmad on pigem väikesed või keskmise suurusega. Palju on neid põllumajanduses ja ehituses, aga neid kohtab pea kõigis majanduse valdkondades. Asjaosaliste endi hinnangul on selliste organisatsioonide põhitrump vastastikune usaldus.

Hea näide niisugusest perefirmast on JK Otsa talu Lääne-Virumaal Tamsalu vallas, mida juhib Jaan Kiisk koos oma kahe poja, tütre ja väimehega ning mille töödes lööb kaasa ka juba järgmine põlvkond pereliikmeid. Poeg Jaanus on osaühingu tegevjuht, teine poeg Madis juhatuse liige, tütar Kadi teeb raamatupidamist ja väimees Tarmo on töödejuhataja.

Ka lapselapsed, kellest vanimal ehk vanema tütre Maiu tütrel Mariinil aastaid 15, kujutavad juba endast olulist lüli tootmises – nemad moodustavad suvel «brigaadi» seemnepõldude hooldamiseks. Neli kuni kuus tundi rohimist päevas pole just meelakkumine, aga lapsed teevad seda hea meelega, sest peavad seda oma kohuseks.

Kiisk ütleb, et sai harjumuse maatööd teha kaasa oma kodust ning on selle nüüd ka lastele edasi andnud. Isakodust saigi kõik alguse ja sealsamas paikneb nüüd ka uus farmikompleks. Palgalisi töötajaid on 29.

Perefirmas on igaühel oma kohustused ja otsused sünnivad koostöös. «Põhiline on, et võin usaldada kõiki oma lapsi ja nemad võivad samamoodi usaldada nii mind kui ka oma õdesid-vendasid,» lausub Kiisk.

Otsa talul on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Puhkepäevi on mõned pereliikmed saanud «näpuotsaga», nagu ütleb perepea. Aga keegi pole ka pahandanud, sest eesmärk on kõigil üks.

«Väike kasum peab kogu aeg olema, aga mitte ühtki senti me sealt välja võtta ei saa, sest investeeringuvajadus on pidev. Meil on tavaks investeerida ka tööjõudu – aasta lõpul jagame alati 20 protsenti kasumist töötajaile preemiaks,» räägib ta.

Pereliikmed käsi pikal raha ei küsi, vaid mõistavad, et see tuleb välja teenida ja et hea töö eest ei jää ka vääriline tasu saamata. Kui vahepeal olid raskemad ajad, tuli leppida piskuga ja sellest said kõik ühtmoodi aru.

2006. aasta suur põud pani Pandivere kõrgustikul põllumajandusele paraja põntsu, mille tõttu sattus ka Otsa talu võlgadesse. 2007. aastaks kasvas võlgnevus viie miljoni kroonini ja selle likvideerimiseks tuli teha suuri pingutusi mitu aastat, kuni 2010. aastal suurem osa tasutud sai. Kuid siingi tulid mängu perefirma eelised – võlausaldajad usaldasid ja andsid aega võla tasumiseks.

Selle aasta ettevõtluskonkursil «Uuendaja 2013» tiitli võitnud ja varem töötajasõbralikemaks ettevõtteks nimetatud perefirma AS Estanc toodab Harjumaal Rae vallas Jüril terasmahuteid. Firma asutati 1992. aastal Eesti-Soome ühisettevõttena, kuid neli aastat hiljem ostis praegune suuromanik Raigo Tammo selle välja. Koos temaga on nüüd nõukogus ka poeg Herty, teine poeg Anti kuulub juhatusse.

Kõrvaltpilk vajalik

Kuna teised olid parasjagu välislähetuses, rääkis perefirma loost samas firmas tegevjuhi ametit pidav omaniku väimees Vaido Palmik. Tema sõnul on oluline, et perefirma liikmed jagavad ühiseid väärtusi, mis kindlasti hõlbustab äritegemist. Teisalt on raske eraldada töösuhteid peresuhetest.

«Ehkki ka see kunst on aastatega ära õpitud, tuleb ikka ette, et mõnel sünnipäeval jutt töö peale läheb,» lausub ta.

Eriti kokku hoitakse rasketel aegadel, kui väline press suureks muutub. Siis pingutavad pereliikmed kindlasti rohkem kui palgatöötajad, sest kõike tehakse endale ja see motiveerib kõvasti.

«Kui nii omanike kui ka juhtkonna hulgas on pereliikmeid, siis on ka vastastikune usaldus suurem. Keegi ju teisel pahatahtlikult vaipa alt ära tõmbama ei hakka,» märgib Palmik.

Et aga firma tasakaalus püsiks, on nõukogusse ja juhtkonda kutsutud ka oma ala paremaid asjatundjaid väljastpoolt pereringi. Tegevjuhi sõnul on selline kõrvaltpilk väga oluline, et firma ei muutuks «suletud konnatiigiks».

Eesti ühe suurima kalatööstuse M.V. Wool edu põhineb samuti suures osas ühe perekonna püüdlustel. Osaühingut juhib Mati Vetevool, tema poeg Meelis on nõukogu eesotsas, kuid sinna kuuluvad ka tütar Moonika ja väimees Indrek Rajangu. Tütrepoeg Hendrik, kes lõpetab tuleval aastal kõrgkoolis majanduse eriala, on samuti juba tootmise juures tegev.

Tütrepoeg Matthias on alles kümneaastane, kuid temagi viibib suure osa oma vabast ajast vanaisa juures Saue vallas Hüüru külas, kus on nii tootmine kui ka Mati Kalapood. Poiss tegi kord terase tähelepaneku, et kui kalapoe nimesildil viimane täht «u» vastu vahetada, saaks Matu, mis on tema hüüdnimi. Juba lasteaias vastas Matthias küsimusele, kelleks ta saada tahab, et kalafirma direktoriks. Mati kasupoeg Jüri juhib tootmist Padise vallas Vihterpalu tsehhis ja kasutütar Kadri hoiab samas toodangu kvaliteedil silma peal.

24/7 rakkes

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) asepresidendi Marina Kaasi sõnul võiks Eestis perefirmasid palju rohkem olla, sest just nende kaudu toimub sujuv põlvkondade vahetus.

«Eesti noored ei kipu väga ettevõtjaks oma vanemate firmas ja see on saanud tõsiseks probleemiks, mis hakkab ohustama meie ettevõtluse jätkusuutlikkust, sest paljude iseseisvuse taastudes tekkinud ettevõtete juhid hakkavad nüüd pensioniikka jõudma,» räägib ta.

Perefirmadest väikeettevõtted pole noortele eriti huvitavad, sest nende marginaalid on väikesed ega tõota suurt sissetulekut. Enamasti puudub neil ka rahvusvaheline mõõde, mis noori köidab.

Teisalt on selliste firmajuhtide lapsed lähedalt näinud, kuidas vanemad on 24/7 rakkes. Palgatööl võib sama suure kuutasu saada kaheksatunnise tööpäeva eest märksa kergema vaevaga.

Paljude Euroopa riikide majanduspoliitika näeb ette pereettevõtluse ja sellega seotud põlvkonnavahetuse toetamist ja seda võiks Kaasi sõnul teha ka Eesti riik. Praeguse ainsa meetme, milleks on noortaluniku toetus, hindab ta vähetõhusaks.

PRIA vahendusel saavad kuni 40-aastased talunike järglased 40 000 eurot ilma omafinantseeringu kohustuseta. Kuna põllumajanduse osakaal meie riigi tööhõives on aga vaid 2,5 protsenti, ei lahenda see kuigivõrd põlvkondade vahetuse probleemi Eesti ettevõtluses.

Kaasi sõnul teeb muret, et kogu Eesti ettevõtluse teravik on praegu suunatud suure ekspordipotentsiaaliga ettevõte toetamisele, mis enamikus tegutsevad tehnoloogia või IT alal. Need on aga uued valdkonnad, kus vanemat põlvkonda ees ei ole. Samas on nn elustiiliettevõtluse, kus oskused antakse isalt-emalt poegadele-tütardele, toetamine Eestis äärmiselt tagasihoidlik.

«Nõnda kaotame peagi märkimisväärse hulga 1990. aastate algul loodud ettevõtteid, kus vanemal põlvkonnal pole järelkasvu peale tulemas ja mis pole välisinvestoreile piiratud turu tõttu atraktiivsed,» selgitab Kaas.


Kommentaar

Milvi Tepp

Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE juhatuse esimees

Perefirmaks loetakse üldiselt sellist firmat, mis poole ulatuses kuulub ühele perekonnale. Need võivad olla ka väga suured ettevõtted, kus tavatöötajad ei pruugi igapäevaselt isegi märgata, et nad perefirmas töötavad.

Tüüpilises perefirmas, kus töötab 10–30 inimest, töötavad läbisegi nii ühe pere liikmed kui ka palgatöötajad, võivad suhted vahel ka keeruliseks osutuda. Ehkki pere jagab enamasti sarnaseid väärtusi, on seal ka kindel võimustruktuur ja rollijaotus, mis võivad perefirmas koduseinte vahelt tööle üle kanduda ja mõjutada ka tööalaseid suhteid. Näiteks võib tütar olla küll linna parim kondiiter, aga perepea on isa.

Konflikt võib tekkida ka sellest, et kõik pereliikmed ei pruugi olla huvitatud tööst perefirmas; samas on selle omanikel, kes tavaliselt on vanemad, selles suhtes õigustatud ootus. Selline paine võib olla küllalt koormav.

Nii nagu igas perekonnas, võivad ka äris tekkida erimeelsused, sest alati ei lähe kõik libedalt. Erinevad vaatenurgad ettevõtte arengust või kellegi valed otsused võivad sel juhul hakata mõjutama ka peresuhteid.

Oma magistritöös väikesi perefirmasid uurinud Anniki Kaisel leidis, et pereliikmetest töötajate emotsionaalne seotus firma käekäiguga oli märksa suurem kui palgatöötajail. Nad olid märksa lojaalsemad ja tunnetasid suuremat toetust oma püüdlustele. Ehkki palgatöötajad võivad olla pereliikmetest isegi võimekamad, on nende seotus firmaga paratamatult väiksem.

Pereliikmed on perefirma eesmärkidest ja ülesannetest reeglina paremini informeeritud kui palgatöötajad ning neil on sellevõrra ka lihtsam oma tööd teha. On päris loomulik, et pereliikmeid usaldatakse rohkem. Sama kehtib tuttavate ja sõprade kohta.

Seetõttu pole imestada, et väikefirmade juhid eelistavad tööle võtta inimesi, keda nad juba teavad ja seetõttu ka usaldada saavad. Usaldus tekitab kindlustunnet, kuid võib pereliikmeile vahel ka koormaks osutuda.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles