Naftakriisid on kasulikud

Norra naftapuurtorn Põhjameres. Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Naftakriisid on kasulikud, sest need ergutavad välja töötama säästvaid tehnoloogiaid ning kasutusele võtma uusi leiukohti.

Ford F-150 tootmisliinil Michiganis Dearbornis valmib järjekordne kütuseõgard.

FOTO: SCANPIX

Tänapäeval seiskuvad kõige moodsamate autode mootorid punase valgusfoori taga.

40 aastat tagasi sõidukeil selliseid mootoreid polnud. Sellele vaatamata lülitasid New Yorgi taksojuhid oma sõidukite mootorid välja, et säästa kütust ja leevendada mootorikütuse järsu hinnatõusu mõju.

Kütuse hinnatõus oli tõepoolest märkimisväärne. 1973. aasta septembris oli nafta hind 2,90 dollarit barrel, kolm kuud hiljem ehk sama aasta detsembri keskel maksis naftabarrel juba 17 dollarit.

Nafta ja naftasaaduste hinnašoki põhjuseks oli Yom Kippuri sõda, mis algas 1973. aasta oktoobris ning sellega kaasnenud araabia maade naftaembargo. (Yom Kippur on juudi usupüha oktoobris, mil Egiptuse ja Süüria juhitud koalitsioon alustas sõda Iisraeli vastu – toim.)

Vähendas tarbimist

Nelja aastakümne tagune hinnašokk ei olnud kaugeltki ajaloo esimene, siiski oli tegemist II maailmasõja järgse aja ühe reljeefsema ja meeldejäävamaga, mis koos järgmise, Iraani revolutsioonist põhjustatud 1979.–1981. aasta naftakriisiga, jättis sügava jälje nii naftasaaduste tarbimisele kui ka tootmisele.

Hinnašokid on esmapilgul ehmatavad, aga ajalugu on näidanud, et kaugemas perspektiivis on need pigem kasulikud. Järsud hinnatõusud sunnivad otsima alternatiivseid lahendusi ja tehnoloogiad ning säästma. Teisalt ergutab maavara järsk hinnatõus otsima ja võtma kasutusele uusi leiukohti ning kasutama seniseid efektiivsemalt.

Sajandivahetusel oli USA enim müüdud sõiduk pikap Ford F-150. Bensiini õgiv mudel püsis esikohal tervelt 17 aastat ning oli Fordi kõige kasumlikum mudel. F-150 ja paljude teiste suure kütusekuluga sõidukite müügiedu oli võimalik ainult tänu naftale, mille hind püsis möödunud sajandi lõpul üsna madalana. Eriti madal oli kütuse hind Ühendriikides, kus mootorikütuste aktsiis on peaaegu olematu.

Pärast sajandivahetust hakkas nafta hind kiiresti tõusma ning ameeriklased pöördusid ökonoomsemate Jaapani ja Korea autode poole. Ford Motor sai hiigelkahjumeid ning pääses napilt pankrotist. Pankrotikaitse alla minemast ei pääsenud aga General Motors ja Chrysler, kes vajasid ellujäämiseks ka riigi rahasüsti.

Praegu on Ühendriikide autotööstus ümber orienteerunud ning suunatud pigem väiksema kütusekuluga ökonoomsemate sõidukite tootmisele. Kui nafta järsku hinnatõusu poleks toimunud, ei oleks ilmselt hakanud muutuma ka ameeriklaste autopark.

Igale kütuse hinnašokile järgneb lühemat või pikemat aega kestev naftasaaduste kasutamise langus. BP (endine British Petroleum) statistika andmetest järeldub, et kui 1973. aastal kasutati naftat 55,7 miljonit barrelit ööpäevas, siis järgmisel aastal langes see 55-le ja ülejärgmisel 54,5 barrelile ööpäevas. Veel pikem oli nafta kasutamise kahanemine pärast 1979.–1981. aasta naftakriisi, mil musta kulla hind kerkis 14 dollarilt 35 dollarile. Nafta ja naftasaaduste kasutamise taastumiseni šokieelsele tasemele kulus tervelt üheksa aastat. Tarbimise languse põhjus on ilmselge – hinnašokk ergutab energia säästmist kõige laiemalt.

Põhjamere buum

Kuni eelmise sajandi seitsmekümnendate aastateni oli Põhjamere peamiseks rikkuseks heeringas. Alates eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest hakati Põhjamere rannikul naftat ja gaasi otsima. Esialgsed tulemused valmistasid pettumuse. Naftat küll leiti, aga leiukohad olid väikesed ning tootmine ei ületanud veerand miljonit barrelit ööpäevas.

1956. aasta Suessi kriis andis otsingutele uue hoo ning 1959. aastal avastati sealt suured gaasileiukohad, mis olid suurimad väljaspool tolleaegset Nõukogude Liitu. Kümme aastat hiljem leidis USA naftakompanii Phillips Põhjamere Norra kontrolli alla jäävas osas kolme kilomeetri sügavusel merepõhjas esimese märkimisväärse leiukoha. 1970. aasta lõpus avastas British Petroleum suure naftavälja nimega Forties, mere Suurbritannia kontrollitud osas. Aasta hiljem lisasid Shell ja Exxon terve rea leiukohti, muu hulgas Brenti naftavälja. Põhjamerel algas naftapalavik, mis 1973. aastal muutus lausa tormijooksuks.

Põhjamerel toimuvatest naftaväljade uuringutest ja leiukohtade arendamisest sai maailma üks suuremaid investeerimisprojekte. Projekt oli riskantne ja ohtlik – nii füüsiliselt kui ka majanduslikult.

Puurplatvormid pidid töötama merepõhja sellistes sügavustes, mida polnud varem kunagi tehtud. Kolmekilomeetrilise veekihi järel tuli läbida veel kuni nelja kilomeetri paksune settekivimite kiht.

Seda kõike tuli teha kohutava ilmaga, mis võis muutuda mitu korda päevas.

Põhjamerest poleks ilmselt saanud eelmise sajandi üks olulisemaid naftaregioone, kui nafta hind oleks jäänud sellele tasemele, mis see oli varasemad kolmveerand sajandit ja enamgi olnud – üks kuni kaks dollarit barrel. Kui 1973. aasta ning 1979.–1981. aasta naftašokke poleks olnud, ei oleks ettevõtted söandanud suuri investeeringuid teha.

Suured investeeringud

Just nii juhtus eelmise sajandi viimasel kümnendil, mil nafta hind oli selges langustrendis. Pärast seda, kui nafta hind oli 1980. aastal kerkinud 40 dollarini barreli eest, algas kaks aastakümmet kestnud hinnalangus, mis päädis 1998. aasta detsembris kukkumisega 10 dollarile. Veel üheksakümnendate aastate lõpus olid suurte naftakompaniide juhid üsna veendunud, et nafta hind jääb madalaks veel aastakümneteks ning vähendasid järsult investeeringute mahtusid. Kõige enam kultiveerisid sellist uskumust Exxon Mobili endine tegevjuht Lee Raimond ning BP juht John Brown, kelle juhtimise ajal vähendati BP uuringu- ja otsingutööde investeeringute mahte poole võrra.

Enam kui aastakümme kestnud alainvesteerimine oli ilmselt üheks põhjuseks, miks nafta hind hakkas kiiresti tõusma, kui analüütikud 2003.–2004. aastal äkki avastasid, et tarbimine Hiinas on järsult kasvanud. Investeeringud naftatootmisse on suuremahulised ja nende realiseerumine tootmisse võtab aega. Eelkõige nõudluse kasv Hiinas ja Indias ning asjaolu, et uusi ülisuuri leiukohti, mida kutsutakse elevantideks, polnud peale tulemas, pani nafta hinna uue sajandi alguses kerkima. Hinnatõus kestis 2008. aasta juulini.

Nii nafta kui ka maagaasi hinna mitmekordistumine eelmise kümnendi teisel poolel pani alguse fenomenile, mida teame kildagaasirevolutsioonina. Järjekordne hinnašokk põhjustas investeeringute suurendamise, millega kaasnes uute tehnoloogiate väljatöötamine.

Maagaasi tootmise meetod seisneb selles, et puuritakse horisontaalne (või nurga all, sõltuvalt settekivimite kallakusest) puurauk ning selle kaudu pumbatakse tugeva surve all vett kivimisse, mis lõhub neis olevate gaasi sisaldavate pooride seinad ning teeb maagaasi kättesaadavaks.

Ameerika kildagaasibuum

Kolmemõõtmeline ja horisontaalne geofüüsikaline kaardistamine aitab naftat kiltade (õigemini liivakivi ja argilliidi) vahekihtidest paremini kätte saada ning võimaldab peaaegu ammendunud naftaleiukohtades taas tootmist suurendada.

Kildagaasirevolutsiooni tulemuseks on maagaasi hinna alanemine Ameerika Ühendriikides mitmekümne aasta madalaimale tasemele. Maailma suurima varahaldusfirma Blackrock tegevjuht Larry Fink ennustas aasta tagasi, et tänu odavale gaasile ootab Ameerika Ühendriike ees tootmisbuum. Odav gaas kütusena ja keemiatööstuse toorainena annab USA-le teiste regioonide ees konkurentsieelise, sest mujal on maagaasi hind kõrgem.

Naftarevolutsioon on suurendanud Ühendriikide energiasõltumatust ning teeb neist taas maailma suurima naftatootja. See kõik on juhtunud eelkõige tänu 5–8 aastat tagasi toimunud nafta ja gaasi hinnašokile.

Nafta hinnašokid

Naftal on pärast II maailmasõda olnud vähemalt seitse hinnašokki

1951      Iraani šahh Mossadegh natsionaliseerib Suurbritannia naftakompanii

Anglo-Iranian

1956    Suessi kriis

1967    Kuuepäevane sõda (Suessi kanal suletud)

1973    Yom Kippuri sõda; Araabia naftaembargo

1979–81    Iraani kriis

1990–91    Lahesõda

2008    Toorainehindade mull

Allikas: D. Yergin «The Prize. The Epic Quest for Oil, Money and Power»

Tagasi üles