Teler läbi aegade
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmas on ohtralt leiutisi ja lahendusi, mis ilmudes sööstavad kõrgusse ja kaovad siis igavikku nagu näiteks videomagnetofon. On aga neid, mis paranevad, sooritavad uue tehnoloogilise hüppe ja rühivad koos meiega tulevikku. Selliseks edukaks leiutiseks on «kükloop» televiisor, mille ajaloost kirjutas Elioni ajakirjas Elamus IT-ajakirjanik Veiko Tamm.
Teame täpselt, millal tegi oma sõidu esimene sisepõlemismootoriga auto, teame, millal lendas esimene inimene kosmosesse. Kuid mida lugeda teleri sünniks? Teler on tegelikult kombineeritud seade, mis ühendab endas tuunerit ehk telesignaali vastuvõtjat ja konverterit ekraani ning kõlarisüsteemi heli jaoks. Kui viimane komponent oli olemas juba raadio leiutamisest saadik, siis liikuva pildi edastamise võimalusi tuli kauem oodata.
Varaseima televisiooniga seotud leiutisena võib nimetada sakslase Paul G. Nipkowi 1884. aastal võetud elektromehaanilise televisiooni süsteemi patenti ehk nn Nipkowi ketast. Sõna «televisioon» võttis kasutusele Constantin Perskyi 1900. aastal International Electricity Congressil peetud ettekandes. See hübriidsõna tuleb kahe iidse keele sõnast – «tele (τῆλε)» kreeka keelest, mis tähendab kauge ning «visio» ladina keelest, mis tähendab nägema ehk siis kokku «kaugnägemine».
Oluliseks lahenduseks teleri ajaloos sai ka sakslasest Nobeli laureaadi Karl Ferdinand Brauni 1897. aastal ehitatud esimene Brauni toru ehk külmkatood CRT (Cathode Ray Tube), millest areneski hiljem teleri peamine osa – kineskoop. 1907. aastal kasutas vene teadlane Boris Rosing seda lihtsate geomeetriliste kujundite siluettide edastamiseks kauguste taha. Kiirem ja täpsem kuumkatood saabus alles aastal 1922.
Pidurdavaks asjaoluks televisiooni edasises arengus olid raskused liikuvate kujutiste edastamisega. Aastal 1925 alustas oma eksperimente televisiooni vallas šoti teadlane ja leidur John Logie Baird ning need päädisid järgmise aasta jaanuaris maailma esimese televisiooni avaliku esitlusega Kuningliku Instituudi liikmetele ja ajakirjandusele. Telelapsuke oli veel ebatäiuslik – ekraaniridade arv oli vaid 30 ja pildikiirus 12,5 kaadrit sekundis.
Nähes oma leiutises tulevikku, rajas Baird maailma esimese telerifirma, mis hakkas müüma kas raadiovastuvõtjasse ehitatud või täitsa iseseisvaid riistapuid nimega Televisor. Televisor kuvas umbes postmargisuurust pilti, mida siis sinna ette asetatud luubiga kahekordseks suurendati. 1928. aastal tegi Bairdi fi rma esimese transatlantilise ülekande Londonist New Yorki ning samuti ülekande kaldalt laevale. Aastail 1930–1933 müüdi kokku tuhandeid Televisoreid.
Telefunkeni 180realine teler 1934. aastast.
1934. aastal alustas Saksa firma Telefunken kineskooptelerite valmistamist ning järgijaid leidus – 1938. aastal saadi USAs valmis oma 3tollise ekraaniga CRT teler, mis maksis 125 dollarit (praeguses vääringus umbes 1900 dollarit). Karm pill 12tollise ekraaniga aga kergendas taskut 445 dollari eest (praeguses rahas u 6600 dollarit).
Esimese avaliku telesaatega ilmus lagedale BBC 2. novembril 1936. Enne teist maailmasõda oli teler umbes 19 000 Suurbritannia, 8000 USA ja 1600 Saksamaa kodus. Sõda pärssis televisiooni arengut ja uus kasv algas alles pärast sõjahaavade paranemist.
Esimesed värvitelerid maksid sõiduauto hinna
Esimeseks rahvuslikuks otseülekandeks televisioonis oli 4. septembril 1951 toimunud USA presidendi Harry Trumani kõne Jaapani rahulepingu konverentsilt, mida edastas AT&T nii kaabli kui ka mikrolainesaatjate abil üle kogu riigi. Vaid paar kuud hiljem läks eetrisse esimene kommertstelevisiooni saade «See It Now» senini tegutsevalt firmalt CBS.
Maailma esimene värviteler RCA CT100.
Kuigi esimene värviline teleülekanne toimus juba 1. jaanuaril 1954, võttis selle populaarseks saamine aega ja massidesse hakkas värvitelevisioon jõudma alles kuuekümnendate teise poole lõpust. Samas leiutati vaestel aladel nagu Nõukogude Liidus samuti «nutikaid» lahendusi – mäletan isegi lapsepõlvest leukoplaastriga ekraani ette kinnitatavaid tselluloidfi ltreid, mille ülaserv oli sinakates toonides, keskosa roosakas ja alaosa rohetoonides.
Eestis hakkasid värvitelerid tekkima Moskva olümpiamängude ajal ja kvaliteet jättis ikka kõvasti soovida. Suure kvaliteedihüppe tõid kaasa telerid Rubin, milles tagas kvaliteedi tegelikult Jaapani firma Hitachi kineskoop ja elektroonika. Saadavus oli aga tollaseks tekkinud kooperatiivikaupluste kaudu, kus teleka eest käidi välja pea odavama auto hind.
Seoses vaakumtorudele esitatud ohutusnõuetele kasvas klaasi paksus ja teler muutus üsna raskeks. 30 tolli oli juba piir ning kuigi ehitati ka 40tolliseid isendeid, oli nende hind samal ajal populaarseks muutunud plasma- ja LCD-teleritega võrreldes isegi kõrgem. Kui veel 2004. aasta jõulude ajal oli 80–90 protsenti müüdud teleritest kineskooptelekad, siis juba aasta hiljem oli nende osakaal kukkunud 15–20 protsendi peale.
Kuidas LCDst ja plasmast ajalugu saab
Enne nimetatud lameekraanide võidukäiku nägid ilmavalgust suhteliselt lühikeseks ajaks suure-ekraanilised projektsioontelerid, kus pisikesel LCD- või DLP-ekraanil loodud kujutis projitseeriti peeglite abil suurele ekraanile. Ent ka need lahendused jäid suurteks kobakateks ja seoses plasma ning LCD hinnalangusega olid sunnitud ajaloo prügikasti kaduma.
Plasmaekraanid ilmusid telerimaailma juba 1992, kuid toonane 21tolline jäi vaid katsemudeliks. 1995–1997 tõid oma plasmatelerid turule Fujitsu, Philips ja Pioneer, kuid nende hind jäi endiselt ülikõrgeks ega konkureerinud kineskooptelekaga. Tänu heale kontrastile ja värvipuhtusele jäid plasmatelerid tippklassi kuni 2000. aastate keskpaigani, mil LCD-/LED-telerite kvaliteedi paranemine, soodsam hind ja «sissepõlemise» puudumine andis neile ülekaalu.
Alles 2006. aastal ületas näiteks 40tolliste telerite seas LCD müük plasmat, kuid isegi 2010. aastal müüdi maailmas u 20 miljonit plasmatelerit – neist umbes 19 miljonit suurimalt plasmateleritootjalt Panasonic.
LCD-teler ilmus isegi varem, kuid nigel pildikvaliteet ja kõrge hind ei lubanud neil populaarseks saada. Alles 2000ndate keskel hakkasid ilmuma mõistlikuma hinnaga LCD-telerid ja ka nende ekraanisuurus hakkas järgi jõudma plasmadele – aastal 2004 esimene 65tolline Sharpilt, 2005. aastal 82tolline Samsungilt, 2006. aastal 100tolline LGlt, 2007. aastal 108tolline taas Sharpilt ning nüüd, selle aasta
jaanuari CESi messil, esitles Samsung maailma suurimat 110tollist LCD-telerit Easel TV. Kui tekib küsimus, et miks räägime LCDst, kui igal pool on kirjas LED, siis tegelikult on pildi kuvamise tehnoloogia siiski neil kõigil LCD.
Tõeline läbimurre aga toimub just praegu, kui oma kohta nõuavad OLED-telerid ehk Organic LED. Nende polümeersed orgaanilised valgusdioodid kiirgavad ise valgust ja need telekad on senistest parima kvaliteediga. Puuduseks on aga suuremate ekraanide siiani liiga kõrge hind ja eri värvide erineva kiirusega läbipõlemine, mis viib suhteliselt kiirelt värvikvaliteedi ikaldumiseni. Aga aeg teeb kindlasti oma korrektiivid ja ehk juba viie aasta pärast valitseb just OLED-tehnoloogia nii telerite kui ka monitoride maailmas.