Eestis kasvatatav kartulisaak on 20 aastaga kahanenud ligi viis korda

Karin Kivipõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kartuli kõrge omahind võrreldes importkartuliga paneb väiksemad kasvatajad eriti keerulisse seisu. See on ka üks põhjuseid, miks mitmed väiksemad kasvatajad on kartulikasvatusest loobunud.
Eesti kartuli kõrge omahind võrreldes importkartuliga paneb väiksemad kasvatajad eriti keerulisse seisu. See on ka üks põhjuseid, miks mitmed väiksemad kasvatajad on kartulikasvatusest loobunud. Foto: Kristjan Teedema

Statistika andmetel on Eesti kartulisaagikus aastast aastasse paranenud, kuid vähenenud on kartulikasvatajate hulk. Kui üheksakümnendatel aastatel jäi saagikuseks umbes 14 000 kilo hektari kohta ning saak oli umbes 500 000 tonni, siis 2013. aastaks on saagikus tõusnud ligi 20 000 kiloni hektari kohta, kuid saak langenud umbes 127 tuhande tonnini.

Lõuna-Eestis on küll kartulikasvatuseks enam sobivaid maalappe, kuid võrreldes eelmise aastaga on näiteks Põlvamaal kartuli kasvupind vähenenud poole ja Tartumaal ühe neljandiku võrra. Tulundusühistu Eestimaa Kartul juhatuse liikme Priit Einola sõnul on üheks kasvatajate probleemiks väikesed põllumajandustoetused: «Põlluharimistehnika on vana ning uut soetada ei jõua. Ühistegevusse panustades turuvõimalused paranevad, kuid kvaliteet siiski langeb ning kartulipind üldkokkuvõttes väheneb.»

Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Luule Tartlani selgitusel on kartulikasvatajate arv vähenenud, kuna väiksematel kasvatajatel on suurte tegijatega võrreldes keeruline konkurentsis püsida ja oma toodangut realiseerida.

«Praeguseks kujunenud olukorras on suuremate tootjate kartuli kasvupinnad ligi 40 hektarit või enam. 5–10 hektaril kasvatajad ei suuda alati tagada vajalikku kogust, mistõttu nad langevad konkurentsist välja. Väiketootjad võivad kopereeruda ja asutada ühistulise vormi või müüa ise turul. Kartuli realiseerimisvõimaluste vähesuse tõttu on aga osa kasvatajaid lõpetanud tegevuse,» selgitas ta.

Tartlan rõhutas ka kartuli välimuse olulisust: «Väiketootjad ei suuda alati tagada kvaliteetset toodangut, mida nõuavad ostuketid. Pestud kartuli puhul on väga oluline mugulate väline kvaliteet, sest väiksemadki vead ja vigastused on koheselt nähtavad.»

Lisaks väikestele toetustele pidurdab kartulikasvatust ja -müüki kasvatuse kõrge omahind võrreldes importkartuliga. Enamik Eestis kasvatatud kartulist jõuab küll meie lettidele, kuid ostjad peavad selle hinda kõrgeks.

Näiteks tänavu oli Lõuna-Eesti varajase kvaliteetse ja haigustevaba mugulasaagi turuhinnaks 30–50 senti kilo kohta. Kui ostjad peavad hinda liiga kalliks, jääb kaup realiseerimata või müüakse kartul ära alla omahinna.

Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Viive Rosenberg meenutas, kuidas mitmed Eesti kartulikasvatajad said paari aasta eest kahju sellega, et nad suurendasid kartuli kasvupindu ootuses müüa kartuleid Venemaale.

«Venemaalt osteti meie kartulit ja lubati seda edaspidigi teha, nii et Eesti kartulikasvatajad suurendasid pindu, kuid lõpuks jäeti saak ostmata, sest mujalt saadi soodsamalt. Meie kartulikasvatajad kandsid kahju. Nüüd on Venemaa turg kogu EL-i riikidele suletud. Päris huvitav, millega see lõpeb,» rääkis Rosenberg.

Kvaliteedi küsimus

Odav importkartul ei rahulda sageli tarbijate vajadusi ei maitses ega kvaliteedis. Samas pole Eestigi kartuli omadused ideaalsed.

«Toitlustusasutustes ei ole praegu hea kartul moes, mõnikord on prae juurde antavad kartulid mitte maitsetu, vaid halva maitsega. See ei ole sageli sordi ega kasvataja, vaid kartulitöötlejate ja kooritud kartuli säilitajate viga,» rääkis Rosenberg. «Kindlasti annab Eesti kartuli kvaliteedi parandamiseks palju ära teha, kui leidub veel entusiaste, kes lõplikult ära väsitatud ei ole,» lisas ta.

Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Luule Tarlani meelest annaks Eesti kartulit populariseerida kartuli kasutamisviiside mitmekesistamise kaudu. «Kartulile oleks vaja anda juurde lisaväärtust ning realiseerida seda enam ka toodetena. Näiteks valmistada toitlustusettevõtetele külmutatud kartulilõike, mida praegu ostetakse sisse Hollandist,» selgitas Tarlani.

Viive Rosenberg aga viitas vajadusele arendada ühistegevust läbi kartulikasvatuse edendamiseks rajatud organisatsioonide nagu Eestimaa Kartul või Talukartul. «Tõsiselt peaks tegelema sellega, et tarbijatele oleksid kättesaadavad Eestis aretatud maitsvad, vanad ja huvitavad sordid. Siin on vaja kasvatajate, müügikettide (näiteks spetsiaalsed kartulipoed), teadlaste ja ametnike vahelist koostööd. Ka riigipoolne abi on vajalik, et projektidest toetust saada,» arutles Rosenberg.

Mitmesugused sordid

Vaatamata keerulisele turuseisule on Eesti kartulikasvatuse tugevaks küljeks saagikuse järjepidev kasv ning oluliselt laienenud sortiment. Olemas on sordid tärklise tootmiseks, salati-, püree- ja keedukartuli valmistamiseks, mahetootmiseks ja säilitamiseks.

Kloorivabad väetised, täiendväetised, haigustetõrjepreparaadid ja umbrohutõrjepreparaadid tagavad kartuli naturaalse kasvatamise ja kvaliteedi.

Viimastel aastatel on levinud ka kartuli eelidandamine kasvuperioodi varasemaks alustamiseks, tänu millele on varajane kartul müügil juba juuni keskpaigas.

Artikkel ilmus esmakordselt esmaspäeval Postimehe erilehes Maaelu Arendaja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles