Andrus Karnau: Eesti ootab eurotsooni kutset

Eesti Panga president Andres Lipstok hakkab suure tõenäosusega osalema tuleval aastal Euroopa Keskpanga intressiotsuste tegemisel.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kahe nädala pärast avalikustab Euroopa Komisjon konvergentsiaruande, mis hindab Eesti kõlblikkust eurotsooni liikmeks astumiseks. Siis kulub veel kaks kuud erinevaid kooskõlastusi ja kohtumisi, et juuli algul võiks tulla lõplik otsus – Eesti saab 2011. aasta algul euro.


Praegune asjade seis näib olevat ootuspärane. Euroopas leidub mõni kõhkleja, kelle hulgas Jürgen Stark Euroopa Keskpangast on kõige mõjukam. Aga enamasti kehitatakse õlgu ja nenditakse, et eurotsooni laienemine jätkub ja kui Eesti on kõik Maastrichti kriteeriumid täitnud, siis on pääs maailma ühte elitaarsemasse klubisse kindel.



Kõige mõjukam muudatus, mis eurotsooni täisliikme staatusega kaasas käib, on Eesti Panga presidendi õigus osaleda Euroopa Keskpanga nõukogu istungeil. Viimane on koht, kus pannakse paika eurotsooni vast kõige olulisem rahapoliitiline hoob – intressimäär. Vanas Euroopas ootavad analüütikud ja majandusinimesed suure huviga keskpankade intressiotsuseid. Intressimäärast sõltub raha hind.



Eestis on keskpanga määratav intressiteema üsna tundmatu, sest meie keskpangal vastavat hooba pole. Nii tulebki meie ettevõtjail ja eraisikuist laenajail oodata vaikides Frankfurdi kõrgest büroohoonest tulevat otsust. Eurotsooni täisliikmeks saamine lubab aga Eesti keskpangal oma sõna sekka öelda.



Loomulikult võib Eesti keskpanga president Euroopa Keskpanga nõukogu istungeil vaid heakskiitvalt noogutada. Selge on see, et presidendi väljaütlemised pole enamasti tema isiklikud väljaütlemised, vaid keskpanga analüütikute ühise töö tulemus.



Kas Eestit Frankfurdis üldse kuulatakse või tähele pannakse sõltub paljuski sellest, kas meil on üldse midagi öelda. Ja midagi ütelda eurotsooni rahapoliitika kohta Eesti siiski võiks, sest vastasel juhul tekib küsimus, et kas oleme Euroopa elitaarsesse klubisse trüginud vaid mugava omakasu pärast.



Ühisraha eeldab stabiilsust. Sellest ka karmid nõuded riikide rahandusele, nii eelarve tasakaalu, võlataseme kui ka inflatsiooni osas. Eestlaste peamine soov on jõuda oma elatustasemega Euroopa keskmisele kiiresti järele. Viimane suur majanduskriis on aga meie saavutusi selles vallas kõvasti kärpinud. Nii eeldakski, et võrreldes näiteks Saksamaaga tahaksime meie näha märksa kõrgemat inflatsiooni. Seda põhjusel, et kiire palkade kasv toob paratamatult kaasa kõrgema inflatsiooni.



Eurotsooni probleemiks on kahtlemata see, et üks raha peab sobima väga erinevatele riikidele. Tänavu talvel puhkenud sõnasõda Prantsusmaa ja Saksamaa vahel viimase madala palgatõusu ja vähese sisetarbimise pärast on üheks tunnistuseks selle kohta, et eurotsooni reeglid on ennekõike kohandatud Saksamaa majandusele. Ja need pole sugugi meeltmööda kõikidele euroala riikidele.



Eesti kroon on olnud paljuski illusioon, sest valuutakomitee süsteemi abil on meie raha olnud jäigalt seotud Saksa marga ja hiljem euroga. Igal juhul kindel on see, et vahetuskulu võrra läheb Eesti elu uuel aastal odavamaks.

Tagasi üles