Vladimir Koslov: õnnetu majandusteooria

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Corbis/Scanpix

TTÜ emeriitprofessor Vladimir Koslov leiab, et majandusteaduses on aeg vabaneda kindlalt juurdunud, kuid ammu aegunud dogmade haardest ja keskenduda mudelite asemel reaalsete inimeste käitumise uurimisele. Eluvõõras fantaasiamäng annab kriiside leevendamise asemel neile koguni hoogu juurde.

Kas keegi teab mõnda teadust, mida aeg-ajalt ei oleks tabanud ebateaduse nii- või teistsugused ründed? Ilmselt mitte. Põhjusi on ääretult palju, alates puhtsüdamlikest eksimustest ja lõpetades kurikavalate sepitsustega.



Kõike võib elus juhtuda, sest inimene pole mitte ainult ekslik, vaid ühtlasi end eksitada laskev subjekt. Enesepetlik lisaks. Pahatihti ähvardab näilisus tõelisuse seljatada, nagu ilmekalt näitas nobelist Paul Krugman («Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?», Vikerkaar 2009/12).



Tõde, imelik küll, paistab tihtilugu hüpleva jänese kombel käituvat: kellele meist ei oleks mõni väide esialgu päris veenvana tundunud, kuid hiljem veenvama vastuväite survel põrmustunud. Nõndaks, lasksime end siis ninapidi vedada?



Vähe sellest. Tundemaailma tormilained võivad kaine mõistuse vaevata uputada ja soovmõtlemise kobrutava vahu pinnale tõsta. On ju teadlanegi lõppeks inimene talle omaste inimlike nõrkustega.



Ajalugu pakub üsna kirevat pilti inimlike eksirändude rägastikust. Aegade algusele tüüpilise sünkretismi (mitteeristusliku mõtlemise) hämarast padrikust on arvutud inimpõlved visalt, taksonoomiat (eristuslikku mõtlemist) abiks võttes, vaimuvalguse poole pürginud ja süsteemsuse (sidusmõtlemise) ideaalile läheneda püüdnud.



Õnnestumised on ebaõnnega vaheldunud: komistades, kukkudes, taas tõustes ja tagasilööke trotsides on lõputut teekonda tänini jätkatud.



Kusjuures võtkem arvesse paratamatust – inimsoo läbitud pikka vaimset rännuteed tuleb igal üksikisikul oma piiratud eluea jooksul kiirtempos korrata. Saame ju sündides kaasa vaid sünkretistliku mõtlemisvõime («ei mina teadnud muud kui seda, mis mina nägin silmaga»).



Puder ja kapsad, nagu öeldakse. Taksonoomilise tööriista saame, tõsi küll, suhteliselt kergesti kätte eelnevate põlvkondade pärandvarana. Lisagem siinkohal, et õppimist soodustab inimkonna varasemate vaimupingutuste ehk mõtteloo tundmaõppimine.



Tavaliselt jõuab see inimene, kelle ees on avatud mõttetehnoloogia (metodoloogia) järkjärgulise väljakujunemise saladused, palju kergemini ka oma isikliku sisima enesetunnetuseni ja siitkaudu tervistava toimega enesekriitilise mõttelaadi juurde.



Tarka tabab üldjuhul märksa vähem pettumusi ja äpardumiste piinu. Teisalt ootab teda rohkem kordaminekute rõõme. Aga kas me saame öelda, et nüüdisinimene on suutnud sünkretismi pahedest vabaneda? Ei sinnapoolegi, kahjuks.



Ikka ja aina põrkame kokku sünkretismi jäänukite eksitavast mõjust põhjustatud valuliste viltuminekutega. Õppeprotsessi kujundajad omakorda ei ole seni veel kaugeltki piisaval määral arvesse võtnud mõtteloo tutvustamise erakordselt olulist rolli. (Isiklikult mäletan, kuidas me klassivendade väikse huvirühmaga võtsime nõuks proovida antiikmõtte «vana hõbeda» laegast lahti muukida ja milliseid üllatusi ning avastamisrõõme see omaalgatus meile pakkus.)



Majandusloo ebapiisava tundmise kahjulikest tagajärgedest on igati veenva ülevaate andnud korea päritolu USA noorteadur Ha-Joon Chang (vt Raivo Soosaar «Üheksa tähelepanekut arenguökonoomika vallast», Sirp 16.04.2010).



Niipalju sissejuhatuseks. Nüüd majandusteooria õnnetust saatusest. Jah, ühinen selle vähemusega, kes mainitud saatuse tõesti õnnetu leiab olevat. Ütlen pikemata välja, et marksismile järgnenud marginalismi nüüdseks kaugelt üle sajandi kestnud võidukäik on kujunenud inimmõistuse risustajaks ja inimkonna kimbutajaks.



Kas on mõeldav leida rohtu selle ründe vastu? Mõnikord öeldakse, et inimlooma ahnus (koos juhmusega) teeb kriisid vältimatuks ja mitte mingi teaduse jõud siin ei aita. Sedalaadi väiteid, tunnistagem, ei saa ei tõestada ega ümber lükata, sest tuleviku tunduv osa on määramatuse meelevallas. Toodud väide ei saa meid järelikult otsingute kasutuses veenda, nii et otsivat vaimu ei maksa kiirustada maha kandma.



Ammust ajast on teada, et mitte miski siin ilma peal ei või muutumatuks jääda (Herakleitos). Ka mõtteloos ei püsi ükski dogma igavesti püsti. Tähendab, keegi ei saa surmkindlalt välistada võimalust, et mis tahes äpardumiste kiuste õnnestub mõnel juhul asjakäik ikkagi ka soodsamate muudatuste rajale pöörata. Kindla edugarantii puudumine pole argument, mis vääraks otsingute otstarbekuse.



Ükski seni nähtud elukorralduse variant ei pruugi edaspidi ainuvõimalikuna püsima jääda. Pealegi pole, meenutagem, rahanduskriisid siiski mitte kogu inimajaloo lahutamatud saatjad olnud. Mõõdutunnet ei ole alati minetatud ega absurdsetesse äärmustesse paiskutud. Marginalism aga kujutab endast just nimelt ühte sellistest äärmustest. On sellest nüüd siis pääsu loota?



Paul Krugman vastab jaatavalt. Võimaluste mitmekesisus lubab oletada, et mis tahes äärmusest eemaldumine ehk «kuldse kesktee» suunale pöördumine võib nii inimeste vaimu- kui teojõule tervistavat mõju avaldada. Ega tuleviku kohta suurt midagi peale oletuste öelda saagi.



Tähtis on vabaneda marginalismis kindlalt juurdunud, kuid ammu aegunud dogmade haardest. Võtkem näiteks turusubjekti käitumise ettemääratuse dogma, mis reaalselt saab kehtida üksnes kujuteldava («robinsonaadliku») turumarioneti, mitte elava inimese kohta. Marionetile kirjutatakse aksioomina, seega samuti dogmana ette kohustuslikult ratsionaalne käitumine. Tegemist on ratsionalistliku idealismi ilminguga.



Ülelihtsustusega kaasneb mudelifetišism, mis ei võimalda tegelike inimeste reaalset käitumist analüüsida. Inglise ja prantsuse kriitikameelsed teoreetikud on neoklassikalise marginalismi kuulutanud autistlikuks (egotsentriliseks) doktriiniks, toonitades seeläbi marginalistide haiglast sulgumist formalismi raamesse ehk võimetust välise maailma tõelust näha.



Mõistagi saab eluvõõras fantaasiamäng majanduspraktikale vaid karuteeneid teha, andes kriiside leevendamise asemel neile koguni hoogu juurde.



Tartu Ülikoolis 4. märtsil toimunud vilistlaste konverentsil tõstatati õigusega küsimus, kuidas tagada majandusteooria kriisijärgne jätkusuutlikkus. Ilmselt tuleb nõustuda TTÜ professori Rain Katteli väitega, et majandusteaduse laboratooriumi ei maksa otsida abstraktsetest mudelitest.



Tõelist laboratooriumi uurijale suudab pakkuda ainult tegelik ajalugu, st eluliste kogemuste varamu, mida analüüsides saabki ainsana elukorralduse täiustamiseks vajaminevaid kasutamiskõlblikke järeldusi teha.



Tõsist tähelepanu väärib ühtlasi Siim Kallase arvamusavaldus, et vaimu ja võimu koostöö huvides tuleks asutada regulaarselt analüüsiga tegelev mõttekoda.



Koja sihiks seatagu mitte ainult õigeaegsete, vaid isegi ennetavate ekspertiisiotsuste tegemine ja nende alusel läbikaalutud soovituste väljapakkumine. Niimoodi tekib süsteemne ahel: induktsioon – deduktsioon – konkreetsed praktilised rakendused (töötmed).



Alusteadus seostub orgaaniliselt rakendusteadusega ja leiab viimase vahendusel väljundi praktikasse.



Abstraktsioonipilvede ebakindlalt pinnalt alla laskunud teooria leiab tuge emakese maa palju kindlamalt pinnalt. Avaneb võimalus toituda faktidest ja omalt poolt toita tõsise analüüsi viljadega inimeste mõttemaailma, muutes mõttetöö veavaesemaks, tähendab – tulemusrikkamaks.

Tagasi üles