Andres Heinver: jaekaubanduse vapustuste aasta

Andres Heinver

FOTO: Erakogu

Tänavust aastat võib julgelt pidada jaekaubanduse «vapustuste» ajaks. €-päevaga seotud üldrahvalik küsimus on, kas euro toob Eestis kaasa hinnatõusu, sest isiklik rahakott on ihule lähedal.

Surve hindasid tõsta on olemas, aga selle põhjus pole lihtsalt kaupmeeste soov kõik hinnad suuremaks ümardada, vaid pikk rida palju vaeva ja kulusid toovaid kohustusi, mis langevad kõik lühikesse ajaperioodi – 2010. aastasse. Mitte kõik muutused ei paranda klientide heaolu, pigem vastupidi.

Euro kasutuselevõtu kuludest katab märgatava osa kaupmees, mis on üks «koormis» selle aasta vapustuste reast. Lisaks läheb 2010 poepidajate jaoks negatiivselt ajalukku Tallinna müügimaksu, kilekotimaksu, pakendiaktsiisi muutuste ning börsikaubaks saanud elektriga. Muudatused avaldavad lõpuks ikkagi mõju hindadele riiulil, sest kaupmees peab kulud kinni maksma. Samas ei lase karm konkurents hindu kuigivõrd tõsta, mis väldiks ei-tea-juba-mitmenda naha koorimist poodniku seljast. Surnud ring.

Jaekaubandusettevõtete mullune kogukahjum lähenes Eestis tõenäoliselt kümnekohalisele summale. See ei ole jätkusuutlik. Samas on kliendid hinnatundlikud ja kaupmehed mõistagi ei taha kliente kaotada.

Meenutagem mullust käibemaksutõusu, mis seadusandja ülilühikese etteteatamisaja tõttu tõi kaupmeestele hulga segadust ja kulusid kassasüsteemide ja hinnasiltide muutmiseks. Samas jäi see tormlemine ja suur töö tarbijale üldjuhul märkamata, kuna hinnatundlikel toodetel hindu ei muudetud – maksutõus jäi kaupmehe kanda. Vaevalt uuris keegi toona oma kassatšekki tavapärasest rohkem. Nagu ka ei mõtle ilusa, sooja ja valge kaupluse külastaja sellele, et poekett peab nüüdsest elektrit börsilt ostma – ettevõttele on elekter umbes 30 protsenti kallim.

Kohustuslikud ümberkorraldused pakendikogumisel tehakse kauplustes samuti nii, et klientide mugavus ei kannataks. Nii kaupmees kui tarbija tunnevad selgelt aktsiisitõusude mõju. Iga päevaga läheb meie taskust aina suurem osa maksudeks.

Viimasel ajal on rohkem emotsioone üles keerutanud müügimaks ja kilekotimaks, mis mõlemad peaksid kehtima hakkama tänavu. Esimene turgutaks plaanide järgi pealinna eelarvet 150 miljoni ja teine riigieelarvet umbes 20 miljoni krooni võrra.

Müügimaks karistab bojaarlikul moel pealinnas tegutsevaid kaupmehi nõudega loovutada protsent ettevõtte kogutulust. Esmapilgul ehk tühine number, kuid täpsemalt vaadates selline suurus, mille mõju jagab raskel ajal koos ettevõtjaga ka tarbija.

Kilekotimaksu idee on kahtlemata üllas – puhtam elukeskkond on ju tore. Vähem tore on see aga kaupmehele, kes uue kohustusena peab hakkama seda maksu koguma ja maksma. Kauplustest on saamas maksuameti harukontorid. Rohelised ütlevad siinjuures napisõnaliselt, et see, kuidas kaupmees aktsiisi sisse nõuab, on ta enda otsustada. Poliitiliselt korrektne, kuid mitte roheline suhtumine.

Järgmine aasta toob meile suure tõenäosusega kauaoodatud euro. Kas mituteist tonni metalli on palju või vähe? Just selline kogus euromünte on Selveri kauplustes üle Eesti ootevalmis järgmise aasta 1. jaanuaril.

Sisuliselt on jaekauplused need, kes mündid vahetusrahana turule emiteerivad. Kui pangad emiteerivad oma sularahaautomaatide kaudu paberraha, siis pood võtab mitmeks nädalaks finantsasutuse kohustused üle metallraha osas.

Saame uue vahetusraha majadesse hoiule ja kogume ka käibelt kõrvaldatavad kroonid. See toob kaasa vastutusrikka, kuluka ja intensiivse töö inkassatsioonifirmadega. Kauplused on nii maksuameti, panga kui ka sularahakeskuse rollis. Põnevad ametid muidugi kõik.

Lisaks võib Soome kogemusest arvata, et sularaharinglus suureneb euro tuleku algajal neli-viis korda, kuna inimesed tahavad uut raha automaadist juba huvi pärast välja võtta ja toovad selle poodi. Aasta esimestel nädalatel on paralleelkäibes kroonid. Kokku on see üks suur raha virvarr, millega kaupmees peab hakkama saama.
Kõik see tähendab, et kaupmeestel sel aastal igav ei hakka.

Tagasi üles