Maheliha tootmise kasvu takistab töötlejate ja mahesöödatööstuse puudumine

Mahemärk.

FOTO: Aldo Luud / SL Õhtuleht.

Kuigi nõudlust maheliha järele oleks ja kaks kolmandikku mahetootjatest tegelebki loomakasvatusega, poodidest mahenõuetele vastavat sea- ja kanaliha ei leia ning veise- ja lambalihagi peab huviline taga otsima.

«Sigade ja kodulindude mahepõllumajanduslikku pidamist takistavaks asjaoluks on nende söötmise ja pidamise ranged nõuded ning kohaliku mahesöödatööstuse puudumine,» selgitas põllumajandusministeeriumi mahepõllumajandusbüroo juhataja Marika Ruberg, miks Eesti inimesel pole võimalik poest mahepõllumajandusest pärit kana- või sealiha leida.

Palju vähem on põhjust kurtmiseks maheveise- ja lambaliha osas, sest nende loomade kasvatamine on aasta-aastalt laienenud. Rubergi sõnul moodustavad mahelambad suisa pool kõigist Eesti lammastest. Nii on ka mahelambaliha turul kõige rohkem. Sigu ja kodulinde kasvatatakse seevastu peamiselt oma tarbeks. Uudsena on Ruberi sõnul laienemas mahe küülikukasvatus.

«Täna võime tõdeda, et meil on mahelihaveisekasvatus hästi arenenud, kuid probleemiks on pigem veiseliha töötlemine ja töödeldud toodetega turule tulemine. Nõuetekohaselt peab ka töötlemisettevõte, kus veiseid töödeldakse olema mahepõllumajanduslikult tunnustatud,» rääkis Ruberg.

Seni on mahepõllumajandusliku liha töötlemiseks loa saanud Märjamaa Lihatööstus, Saaremaa Lihatööstus ja AS Baltic Mooshead.

Ruberg kinnitas, et ministeerium püüab asja parandada, et maheliha valik lettidel suureneks. Selleks on sigade, kodulindude ja küülikute pidajatel maaelu arengukava raames võimalik saada mahepõllumajandusliku tootmise toetust, et kompenseerida lisakulutused ja saamatajäänud tulu seoses nõuete järgimisest tulenevate kohustustega.

«Ei saa väita, et mahetoodete järele oleks nõudlus väike,» selgitas Ruberg, et turu puudumine ei tohiks olla vähese maheliha tootmise põhjuseks. 2006. aastal tegi Eesti Mahepõllumajanduse SA küsitlus, millest selgus, et 60 protsenti küsitletud inimestest tahaksid osta maheliha ja -lihasaadusi.

Ruberg möönis, et mahelihatoote hind võib tavalisest lihast veidi kõrgem olla, kuid seda ka mitte alati. Tõsiasi on siiski see, et eelmisel aastal tõusis poodides nii maheda veise- kui lambaliha hind, samas kui analoogsetel tavatoodetel hinnad langesid. See suurendas mahe- ja tavaliha hinnavahet võrreldes eelmise aastaga lambalihal ligi 80 protsendini ja veiselihal 40 protsendini.


Mahepõllumajandus

Sõnu «mahe», «öko», «bio» jt võib vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 artiklile 23 kasutada üksnes mahepõllumajanduse nõuete kohaselt toodetud toodetel, kui on tegemist toidu või söödaga.
Et tegu oleks mahelihaga, peab loomasööt samuti olema mahepõllumajanduslikku päritolu ja selle tõendamiseks on olemas vajalikud andmed, mida riikliku kontrollsüsteemi kaudu kontrollitakse. Mahepõllumajanduses on geenmuundatud sööda söötmine keelatud.
Mahetootmisega tegeleb Eestis ligi 1300 ettevõtet.
Maheliha tootmismaht oli 2008. aastal 1,2 tuhat tonni.
Maheliha ja - lihatooteid töödeldi 2008. a 23,3 tonni ja 2009. a 53,3 tonni.
Eestis müüdi 2008. aastal kohalikke mahetoidutooteid kokku ligi 46 mln krooni eest, millest maheliha müügikäive moodustas 11% (5,2 mln krooni).
Maheliha osakaal liha kogutoodangus oli 2008. a 1,6%.

Allikas: põllumajandusministeerium

Tagasi üles