Ott Pärna: inimvara peab arendama targalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arengufondi juht Ott Pärna kirjutab, et sellest, kui hästi me oma nappi inimvara arendada suudame, sõltub riigi tulevik. Ainult töötute lühiajalise ümberõppega me tulemusi ei saa.
Ühiskonna valupunktide lahendamisel tasuks arvestada Xeroxi endise juhi Anne Mulcahy kuldsete õpetussõnadega: «Probleemiga tuleb tegeleda nagu kraavi kukkunud loomaga. Esmalt tuleb loom kraavist välja saada. Seejärel teha selgeks, miks ta kraavi kukkus. Ja kolmandaks võtta ette sammud, et ta tulevikus jälle kraavi ei kukuks.» Mõtelgem samas võtmes ka meie tööhõiveprobleemidele.
Meil on praegu pea 100 000 registreeritud töötut. Ühelt poolt on see eksportturgude languse ja globaalse finantskriisiga kaasnev paratamatus, teisalt aga meie enda majanduse tasakaalustamatuse ja lihtsakoelisuse tagajärg. Pelgalt siseturg ei suuda pakkuda meile kõigile tööd ja leiba ilma välisraha suurema sissevooluta.
Eksport, vastukaaluks, on aga visa kasvama, olles samas põhiline võimalus töökohtade loomiseks ja raha riiki juurde teenimiseks. Firmad nagu Ericsson ja Skype murravad Eestis pead, kust leida puuduvaid spetsialiste ja insenere. Küsitlus «Välisinvestor 2009» näitas, et neli viiest peamisest ettevõtte arendamist või laienemist takistavast tegurist on Eestis seotud inimestega. Esiteks kutseharidussüsteemi nõrkus, teiseks töötajate madal kvaliteet, kolmandaks riikliku täiendusõppesüsteemi nõrkus ja neljandaks vaba oskustööjõu puudumine.
Seda hinnangut toetab ka statistika. Pooled meie töötutest, umbes 50 000 inimest, on ilma erialase ettevalmistuseta – 19 protsendil on vaid põhiharidus ja 30 protsendil vaid keskharidus. Nende inimeste tööturule saamine eeldab eriala õpetamist. Pelgalt fassaadiparandus ehk lühikursus siin ei aita.
Soomlased tegid 1990ndate lama ajal targalt, sidudes töötutoetuse saamise pikkades kutse- või ümberõppeprogrammides osalemisega.
Oleme oma kutseõppekeskuste ja -asutuste väljaarendamisse paigutanud kümmekond miljardit krooni ja oleks rumalus investeeringute vilju Eesti inimkapitali uuele tasemele viimise nimel mitte ära kasutada. Praegused töötud paraku kutseõppest osa ei saa, samas kui demograafiliste arengute tõttu väheneb õpilaste arv koolides lähiajal drastiliselt. Kolleeg Raivo Vare soovitas riigikogu ees esinedes luua programm vähemalt 20 000-le erialase ettevalmistuseta inimesele asjaliku elukutse või eriala õpetamiseks. Ent vaid programmist ei piisa.
Lihtsustuma peab ka ametkondlik piiriületus. See tähendab eri ministeeriumide haldusalades asuvate rakendusasutuste tegevuste mobiliseerimist, sealhulgas töötutega tegelev töötukassa, kutseõppega tegelev SA Innove, kutsestandarditega tegelev SA Kutsekoda, kõrghariduse ja teadusega tegelev SA Archimedes, välisinvestoritega suhtlev ja ettevõtluse arendamisega tegelev EAS. Ma ei räägi siin asutuste või nende juhtimise ühendamisest, küll aga soovitan neile välja arendada ühtne tugev strateegiakiht. Selline lähenemine tagaks meile raha palju mõjusama kasutamise, rääkimata suuremast panusest inimvara arendamisse ja välisinvestorite meelitamisse.
Tulles tagasi töötute ümberõppesse suunamise juurde, peame olema kindlad, et õpetatavad ametid ja oskused tulevikus kasutamist leiavad. Paraku on meil praegu 28 000 kutse- või kutsekeskharidusega ja 7 500 keskeriharidusega töötut inimest.
Pilk maailma näitab, et veel 2004. aastal ei eksisteerinud kümmet 2020. aastal enim nõutavat ametikohta. Seega, peame praegu õpetama inimesi ametiteks, mida veel olemas pole, milles nad peavad kasutama tehnoloogiaid, mis pole veel kasutusele võetud, lahendamaks probleeme, mida praegu veel probleemideks ei peetagi.
Milline pilt meile vastu vaatab? Mõni aeg tagasi käis mu kolleeg ühes Kesk-Eesti ametikoolis, mille olemust iseloomustab suurepäraselt ühe sealse noorsandi ütlus: «Tahtsin õppida parketti laduma, aga kahe aasta jooksul olen praktikas vaid kooli kõrval asuvas firmas euroaluseid kokku löönud.» Kahjuks ei ole see üksikjuhtum ja paneb mind tõsiselt mõtlema.
Nii Eesti kui ka teiste riikide kogemused näitavad, et kriisikindlamad oskused ja ametid on üsna laiapõhjalised, võimaldades samas spetsialiseerumist. Ei õpetata mitte konkreetse masina operaatoreid, vaid vastavat valdkonda laiemalt jagavaid ja baasteadmistes tugevaid inimesi. Asjakohase, soovitatavalt rahvusvahelise praktika tugev seos ametiõppega on võtmetähtsusega. Kindlasti on ka keeled, inimestevahelise suhtlemise ja arvuti käsitsemise oskused ning sisuteadmised ITst iga inimese teadmiste bilansis aktiva poolel.
Olulist tunnetust kaubaks minevatest ametitest ja oskustest saab ka Eestisse tulemise vastu huvi üles näidanud välisinvestoritelt – ettevõtetelt. Siinkohal kulub EASi kogemus marjaks ära.
Tulevikuvaldkondadest joonistuvad välja teadmised ja oskused säästva energeetika ning keskkonna valdkonnas. Teine samasugune globaalne kasvuvaldkond on heaolu- ja tervisetooted, teenused ning teadmised – kogu rikas maailm vananeb. Philips nimetab 21. sajandit koguni sotsiaaltööstuste sajandiks.
Eri majandussektoreid läbivad tulevikuteemad nõuavad ka mitmekülgsemate kutseoskuste ja isikuomadustega inimesi. Näiteks hooldushaigla õde peab lisaks oma erialale olema suhtlemisaldis, valdama meie sihtturgude keeli, suutma kasutada oma valdkonna tänapäevaseid tehnoloogiaid jne.
Meie kõrghariduse riikliku koolitustellimuse struktuur riigieelarvelistele kohtadele soosib suures pildis inseneriharidust, kuid seda rakendades kohtume anomaaliaga. Viimane tekib riigieelarveväliste kohtade kreenisolekust sotsiaalteaduste poole.
Nii näiteks tellis riik 2008/2009. õppeaastal 23 inseneri, saab aga 14 inseneri saja õpilase kohta. Erinevus tuleb sellest, et riigieelarvevälistel kohtadel õpib vaid seitse inseneri ja koguni 56 sotsiaalteadlast saja õppuri kohta. Kusjuures suur osa neist avalik-õiguslikes kõrgkoolides. Me ei saa oma piiratud inimressursiga niimoodi ümber käia. Seega, sõltumata õpikoha rahastamise viisist, peab riik saama vähemalt 23 inseneri saja õppuri kohta – me vajame neid oma riigi arenguks.
Õppigem siis praegusest ja astugem mõjusaid samme, et meie majandus tulevikus taas kord kraavi ei kukuks. Sellest, kui hästi oma napi inimvaraga ümber käime, sõltub meie riigi tulevik. Peame ühtaegu hoolt kandma nii erialade ja oskuste õpetamise üleüldise asjakohasuse eest kui ka juhtima andekamate erialavalikut. Kui viimastest enamik läheb lihtsama vastupanu teed ning õpib majandust ja juurat, siis paraku tehnilistele ja tootvatele aladele häid päid ei jagu.