Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Paul Tammert: eestlased viie rikkama rahva hulka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Paul Tammert. | FOTO: Erakogu.

Meie lugupeetud peamister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip lubas viia eestlased Euroopa viie rikkama rahva hulka. Arutleks pisut selle üle, kas see on võimalik ja kuidas see saaks teoks.


Individualistlik ärimudel

Iseseisvumise järel valis Eesti eraõigusel ja äriühingutel põhineva majandusmudeliga individualistliku valitsuskultuuri, seetõttu on ka vastavad valdkonnad Eestis üliarenenud.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et valik oli õige, sest see on eestimaalaste heaolu viinud siinmail ennenägematule tasemele.

Kuidas sai võimalikuks selline superedukas areng? See teostus tänu suurtele välisinvesteeringutele, mis tõid siia kaasaegse tehnoloogia, tööoskused ja teadmised ning avas turud. Mis tõmbas välisinvestoreid Eestisse?

Esmajoones odav maa, tööjõud jm tootmiseks vajalikud ressursid. Lisaboonuseks olid veel eestlaste materialistlik orienteeritus, mis väljendus soovis hästi teenida, ohverdades selle nimel isegi inimlikkuse. Määravaks osutus lõpuks ettevõtjatele erakordselt soosiv õiguslik ja maksukeskkond, s.t minimaalsed bürokraatlikud takistused ja unikaalne maksukorraldus.

Selliselt baasilt ei saanud edu tulemata jääda ja see omakorda võimendas veelgi valitud kurssi ning viis selle suuna kandjad eufooriasse. Kuid kui kaine mõistus kaob, siis tunduvad ka kõige absurdsemad soovunelmad realiseeritavatena. Ja nii need lubadused fantastilistest palkadest ning eestlaste viimisest Euroopa viie rikkaima rahva hulka ka sündisid.

Kahjuks ei saa need lubadused kuidagi täituda meie praeguse baasi ja ärimudeli juures. Nõukogudeaegne haridus ja ellusuhtumine ning turumajanduslik kõrgharidus, mis on keskendunud õigusele, haldus- ja majandusjuhtimisele, ei loo alust kaasaegsete kõrge tööviljakusega tootmisettevõtete õitsenguks.

Viimase lootuse võtab aga äriühingutel põhinev ettevõtlusmudel, mille tegevusloogikaks on, et töötajatele tuleb maksta nii väikest palka kui võimalik.

Kuhu me tahame jõuda

Kui järjestada Euroopa riike isiku ostujõu pariteedist lähtudes ja jättes välja erandliku Luksemburgi, kes ületab antud juhul teisi pea mitmekordselt, siis 2005. aasta nimekiri oleks järgmine: Norra, Iirimaa, Šveits, Taani, Madalmaad, Austria, Belgia, Suurbritannia, Rootsi, Soome, Saksamaa.

Seega lubas härra peaminister viia meid Austria ja Madalmaadega ühele tasandile, kusjuures me peaksime mööduma mürinal Saksamaast, Soomest, Rootsist ja Suurbritanniast.

Nüüd võiks küsida, mis ühendab nimetatud riike ja kuidas on need riigid jõudnud sellise rikkuse ja heaolu tasemeni. Tavapäraselt seostatakse neid riike hea haridussüsteemi ning kõrge industrialiseerituse tasemega, mis võimaldavad lisaväärtuse tootmisel saavutada numbreid, mis teistele jäävad unistuseks.

Kollektivistlik ärimudel

Siiski ei ole see kogu tõde. Kõiki nimetatud riike ühendab veel ühistulise ettevõtlusvormi suur osakaal, mis on põllumajandus- ja töötlevas sektoris reeglina valdav, panganduses varieerub riigiti 20 kuni 60 protsenti ja kaubanduses hõlmab 20 kuni 30 protsenti kogumahust.

Ehk teisiti öeldes - kaubad ja teenused, mis toodetakse ja tarbitakse kohapeal, teostatakse valdavalt ühistulises ettevõtlusvormis.

Miks see moment on oluline? Ühistuline ettevõtlusvorm on kõige kindlamaks tagatiseks, et riigis toodetud rikkus jääb riiki ja rikastab selle elanikkonda. Eestis 90ndatel laialdaselt levitatud müüt rahvuslikust kapitalist osutus nutikaks petuskeemiks, mille läbi valitud isikud erastasid omandireformi käigus riigi kätte jäänud vara ja seejärel varem või hiljem realiseerisid selle enampakkunud välisinvestorile.

Ühistuline ettevõtlusvorm tagab ka selle, et ettevõtluses loodud rikkused jagunevad esmajoones neid loonud inimeste, mitte aga ettevõtet omavate kapitaliomanike vahel. Ühistu eesmärgiks ei ole maksimeerida kasumit töötajate palkade arvelt, küll aga peab see olema konkurentsivõimeline, mistõttu ei saa ühistut nimetada MTÜks või muuks heategevusliku asutuse vormiks - nagu Eestis on praktikaks.

Ühistu tähendab jätkusuutlikkust. Individualismist johtuv suutmatus teha koostööd tähendab, et meie ettevõtted jäävadki väikesteks ja põhinevad ühel inimesel, kes väsides müüb kiiresti ettevõtte parimat hinda pakkunud välismaalastele.

Ühistu on parim tagatis, et ettevõte jääb tegutsema eestimaalaste huvides ja neid rikastades.

Kokkuvõtteks

Võib öelda, et praeguse, liberaalsete ringkondade poolt valitud majandusmudeliga oleme me läbinud uskumatu arengu ja hiiglasliku hüppe heaolutasemes. Seeläbi on Eesti jõudnud kaasaja arenenud ühiskondade hulka ja saavutanud tunnustuse kogu maailmas.

Kuid see tee ei vii Eestit Euroopa viie rikkaima riigi hulka, sest meie poolt loodud rikkus voolab nüüd ja tulevikus välisinvestorite kasumina Eestist välja. Selleks, et tõusta rikkuse skaalal, peab Eestis arenema ühistegeline sektor ja kasvama koostöövõime. Alles siis võime me hakata unistama Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmisest.

Tõsi, eelöeldu ei tähenda, et äriühingutel tegutsevad ettevõtted peaksid kaduma. Euroopa rikastes riikides on selge tööjaotus, milles ühed tegutsevad teadmiste- ja kapitalimahukas eksporttööstuses ning teised elanikkonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega.

Tagasi üles