Andrus Karnau: Eestist, peamiselt

Andrus Karnau

FOTO: Peeter Langovits

Tõkked, mis kannavad Maastrichti kriteeriumide nime, oleme täitnud. Nüüd ootame vanade eurotsooni liikmete kutset. Ärevushetk on võrreldav Tuhkatriinu muinasjutus kirjeldatuga, kus neitsid ootavad printsi korraldatud balli. Kas kutse tuleb?


Euroopa rahaliidu laienemise vastu räägib praegu vaid Kreeka kriis. Kümneid miljardeid üle jõu käivat laenu võtnud riigil ei pruugi jõudu jätkuda välja vedamiseks. Samas polegi Kreeka kriis õieti mingi kriis, sest Hellase poegade panus euroliitu on üliväike – 2,8 protsenti eurotsooni SKTst.



Kreeka ei ole eurotsooni jaoks probleem. Suured majandused – Saksamaa ja Prantsusmaa – võiks kreeklaste laenud pikema jututa kinni maksta. Probleem on selles, et kui kord on ühe liikmesriigi abipalvetele vastu tuldud, tuleb järele anda ka järgmistele.



Järjekorras on aga Hispaania, Itaalia ja Portugal. Ka iirlased võiks küsida, et milleks valusad kärped, kui selle asemel võiks Mercedeste ja Volkswagenite müügiga priske noosi saanud sakslased meid välja osta.



Hispaania või Itaalia väljaostmine käib eurotsoonile üle jõu. Kreeklased peavad järelikult avaliku sektori kulutusi kokku tõmbama. Esmalt võiks nad kärpida hädakisa, sest see ei aita eelarve tasakaalu parandada.



Kui rääkida eurotsooni laienemise väljavaadetest Saksamaa rahandusametnikega, siis nende jaoks tähendab laienemine Poola, Tšehhi, Ungari või mõne teise suure rahvaarvuga Ida-Euroopa riigi tulekut suletud klubisse. Tähtis on ka Rootsi või UK ehk Ühendkuningriigi tulevane liitumine eurotsooniga. Eesti? Ahah, no teie 100 000 elanikku… Ah soo, et 1,4 miljonit elanikku! Jah, aga ikkagi teie väikese riigi liitumine ei oma mõju eurotsoonile.



Ühesõnaga, see meie jaoks ülitähtis euroga liitumine ei pruugi teiste Euroopa riikide jaoks olla kuigi tähtis. Eestis loomulikult pannakse see suureks puhutuna võimuparteide valimisvankri ette, vanas Euroopas aga saadetakse mõni tüütu teisejärguline ametnik Rootsi imetillukese naaberriigi rõõmupäevale esindama euroliidu enam kui poole sajandi pikkusi püüdlusi.



Kui oleme kriteeriumi rahaliiduga liitumiseks täitnud, peaksime euro tuleva aasta


1. jaanuarist ka kasutusele saama. Ainus tagatoa küsimus on, kas meie statistika on ikka usaldusväärne. Saksa kultuuriruumi kuuluvana ei tohiks meil sellega aga probleeme olla.



Kreeka kriis ei ole seega takistuseks meie euroraha püüdlustele. Iseküsimus on eurotsooni tulevik, aga see on juba järgmine teema. Siis, kui oleme täisliikmed.



Autor väisas Saksamaad IFA (Institut für Auslands­beziehungen) kulul

Tagasi üles