Esmaspäeval oli Berliinis erakordselt soe – 19 kraadi. Näib, et pikk ja külm talv on seljataga, aga selle ajal kogunenud võlgu tuleb sakslastel veel pikka aega tasuda, kirjutab Andrus Karnau Berliinist.
Saksamaal suruvad rahasüstid kriisi tagaplaanile
25. märts 2010, 08:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes teab maailma asju kõige paremini? Loomulikult taksojuht. Berliini Tegeli lennujaamast reisiseltskonna Volkswagenisse laadinud sohver teadis, et Saksamaa pealinna on majanduskriis tunduvalt vähem mõjutanud kui mõnda teist linna. «Siin polegi õieti mingit kriisi,» ühmas mees.
Võiks arvata, et taksojuht eksis, aga võta näpust! Selle nädala algul Berliinis rahvusvahelist ajakirjanike seltskonda võõrustanud majandusministeeriumi ametnik kinnitas autojuhi öeldut.
Kuna Ida-Saksamaa tööstus sõltub vähem ekspordist kui Lääne-Saksamaa oma, siis on ka varsti juba kolm aastat tervet maailma purenud suure kriisi mõjud Berliinis ja kunagise Saksa DV alal vähem märgatavad.
Mitmed abipaketid
Saksamaa sisetarbimine suutis 2009. aastal näidata isegi imepisikest, 0,4 protsendipunkti suurust kasvu. See on siis rahahulk, mille riigi elanikud kulutasid iga päev mitmesuguste tarvilike ja ebatarvilike asjade peale.
Nii oli taksojuhi jutus ka see iva, et võib-olla tema teenistus ei vähenenudki eelmisel aastal märgatavalt. Berliinlased käivad endistviisi poes ja pärast sõidavad taksoga koju.
Esimese abipaketi koostas Saksa valitsus USA suurpanga Lehman Brothersi kukkumise järel 2008. aasta oktoobris. Valitsuse ametnik on silmanähtavalt uhke, et tal õnnestus pankade elustamise paketi loomises osaleda.
Ta on rahul sellega, et Saksa valitsus ja parlament suutsid erakordselt lühikese ajaga vastu võtta nii mahuka otsuse. Saksamaa pakub praegu pankadele 400 miljardi euro eest garantiisid, 80 miljardit eurot on valmis, et teha rahasüste pankade omakapitali.
Saksa valitsuse rahandusametnike sugar baby (kui kasutada nende enda väljendit) on Hypo Real Estates. See Münchenis baseeruv kinnisvaralaenudele spetsialiseerunud pank on praeguseks sajaprotsendiliselt riigi omanduses.
Lätlaste Parexi saatust jaganud pank on vajanud maksumaksjailt nii laenugarantiisid kui ka otseseid rahasüste. Samas on sakslased uhked, et nende Deutsche Bank pole kordagi riigilt abi vajanud.
Lehman Brothersi krahhi aasta novembrikuus sai Saksamaa valmis esimese abipaketi – 32 miljardit eurot maksusoodustusi mulluseks ja tänavuseks aastaks. Kaks kuud hiljem käis valitsus välja veel ühe abipaketi – 62 miljardit eurot.
Kolmas abipakett on tulemas, seda ei nimetata ametlikult enam küll majanduse stimuleerimiseks, vaid kasvu kiirendamiseks. Selle maht on kuus miljardit eurot.
Abipakettide raha eest on ettevõtted ja eraisikud saanud ajutisi maksusoodustusi, samuti on tehtud kulutusi avalike ehitiste tellimiseks ning hoitud inimesi Kurzarbeit-programmi raames lühendatud ajaga tööl. Ainuüksi nimetatud programm neelab kahe aastaga keskvalitsuse kassast kuus miljardit eurot. Ühe töökoha kulu on riigile kuus 590 eurot.
Mullu mais töötas Kurzarbeit-programmi toel Saksamaal 1,5 miljonit inimest, mullu detsembris 800 000. Kulutusi on valitsus valmi tegema selle aasta lõpuni.
Kurzarbeit tähendab inimesele seda, et ta töötab lühendatud tööpäevaga ja saab selle eest vähem palka, valitsus hüvitab tööandjale aga sellise inimese palgal hoidmise sotsiaalmaksukulu.
Valitsusametnikud on väga uhked selle üle, et nii on õnnestunud tööpuuduse kasvu riigis ohjeldada. Samas pole aga väga täpselt teada, milliseid töökohti selle raha eest püsti on hoitud.
Peale selle on olemas ettevõtete laenude garanteerimise ja ka laenude andmise programm, mille maht on 115 miljardit eurot. Tegelikult on sealt raha jagatud umbes 11 miljardi euro jagu. Aga valitsus usub, et riiklike laenude ja garantiidega on suudetud alles hoida üle miljoni töökoha.
Kõige tähtsam on valitusametnikele aga hoida rahva usaldust. See on hästi õnnestunud, sest nagu öeldud, tarbimine isegi kasvas Saksamaal mullu pisut, kuigi kriis räsis kõiki tööstusharusid.
Tänavu on Saksamaa eelarve eeldatavasti 5,5 protsendiga tasakaalust väljas, see on hullem mullusest, mil puudujääk oli 3,3 protsenti SKTst.
Ees ootavad keerulised ajad, mil tuleb taas hakata kulutusi kärpima. Saksa rahandusametnike nägu on seda öeldes umbes sama murelik, kui oli meie rahandusministril Ivari Padaril 2008. aasta kevadel. Midagi tuleb teha ja see on valus. Aga mida teha ja kui valus see kõik kokku ikkagi olema saab?
Eksport määrab
Ning lõpetuseks: kui Saksamaa ja ka teised Euroopa riigid võtavad tõsiselt kohustust hoida eelarve lähiaastail tasakaalus, siis jääb majanduskasv kiduma veel vähemalt kümneks aastaks.
Võib-olla aga veelgi pikemaks ajaks. Seda põhjusel, et Euroopa suurim majandus Saksamaa on eksportiv riik. Teised Euroopa maad on aga üliolulised Saksa toodangu tarbijad. Pole eksporti, pole ka majanduskasvu. Kui ühel päeval Saksa kaupu enam välismaal ei osteta, siis pole neid ka kellelegi toota.
Selleks ja järgmiseks aastaks ootavad Saksa valitsuse analüütikud vähem kui kaheportsendilist majanduskasvu. Kaks protsenti on aga see piir, mille ületamisel võiks tööpuudus Berliini ökonomistide hinnangul taas vähenema hakata.
Seni on aga Unter den Lindenil kohvikud rahvast puupüsti täis. Enamasti pole need turistid, vaid kohalikud, kes on tulnud õlut jooma ja sõbraga juttu rääkima.
E24 väisab Saksamaad IFA (Institut für Auslandsbeziehungen) kulul.