Paavo Kangur: ettevaatust- importidee

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Kangur (Kroonika).
Paavo Kangur (Kroonika). Foto: Erakogu

Viimasel ajal on mulle hakanud meeldima Toomas Hendrik Ilvese ja Mart Laari arvamused. Sinna on lisandunud suur hulk riigimehelikku küpsust, mida seal varem ei olnud.


Mart Laari ettepanekutega Eesti Energia erastamise suhtes võib täiesti nõustuda: riigi poolse kontrolli säilimine ja rahvaaktsiate programm. Jämedalt on tegemist Soome Fortumi variandiga, kus enamuspakk jäi riigi kätte, sest Soomes oli piisav kompetents selle ettevõtte juhtimiseks.

Monopolide liighoogsal erastamisel võime sattuda situatsiooni, kus inimesed maksavad enamuse oma sissetulekutest kolmele-neljale suurele monopolile: elektri, soojusenergia tootja ja pank teevad rahakoti tühjaks ning viivad saagi välismaale, aga see ei ole hea mitmel põhjusel.

Veel on Laari ja Ilvese arvamustesse lisandunud toon, et maksumaksjate kulul elav valitsussektor peab enam mõtlema selle maksumaksja peale, kelle maksudest nad elavad ning vähem esindama erinevaid importideid - sissetoodud teooriad ja mõtteid. Mõistlikus koguses populismi on kindlasti parem kui raevukas importteooria kaitsmine.

Brüsselis on näiteks sadakond lobby-gruppi, kes esindavad ainuüksi tuuleenergeetika seadmete tootjaid, ning nende eesmärk on oma leivaisadele sobiva sõnastusega eurodirektiivide saavutamine või vähemalt ebasobiva sõnastuse vältimine. Me oleme olukorras, kus kõik üritavad seadusandlusse kirjutada sisse oma konkurentsieeliseid. Eestlased tegelesid Brüsselis aga kommunismivastase võitlusega (kommunismi kuulutamisega kuritegelikuks režiimiks), mis on nagu lahtisest uksest sissemurdmine.

Vaatasin hiljuti digi-TVst saatesarja «Kremli köök», kus räägiti sellest, kuidas seltsimehed Lenin ja Stalin organiseerisid oma liikumise rahastamist ning järeldus oli: kas tegemist oli organiseeritud kuritegeliku rühmitusega, kes peitis oma röövliteod sõnamulinasse või oli tõesti tegemist mingi ideelise seltskonnaga, kes kasutas oma tegevuse finantseerimiseks röövimisi, mõrvu ja väljapressimist. Samuti pakuti katust teistele grupeeringutele. Seejuures leninlik poliitika olnud selge: partei liige tuleb erakonnast enne pangaröövi välja visata ja alles pärast edukat võitlust tagasi võtta.

1917. aasta segaduses võtsid organiseeritud kurjategijad võimu kasutades selleks oma legaalseid struktuure ja sisseimporditud marksistlikke ideid. Selline olla ajalooline tõde. Venemaale oleks ilmselt paremini sobinud Skandinaavia tüüpi konstitutsiooniline monarhia koos parlamentaarse võimuga. Kommunism kui idee ei ole veel kuritegelik seetõttu, et ta oli rakendatud ühe kuritegeliku grupeeringu teenistusse. Kommunism või sotsialism ise on ju idee, mis peab paremaks tsentraliseeritud juhtimist ja kõrgeid makse ning ümberjagamist turujõudude tegutsemise ees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles