Salajased sõjaseadmed ja kuulsad kuuldeaparaadid Tondilt Täna, 1. augustil, saab Tondi Elektroonika tehas 50 aastaseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: AS Tondi Elektroonika

Noored Eesti insenerid mõtlesid Tallinnas Tondil välja näiteks rakettide juhtimisseadme ning võtsid kasutusele uusi tehnoloogiaid, kirjutab 40 aastat tehases töötanud insener Jaak Vihmand.

FOTO: AS Tondi Elektroonika

FOTO: AS Tondi Elektroonika

FOTO: AS Tondi Elektroonika


Praeguses ettevõtte nimes ei ole enam täiendeid elektrotehnika või raadiotehnika ega ka asukohale viitavat Tallinna tehas, kuigi sisulislt ei oleks need täiendid ka praegu valed.

ENSV Rahvamajanduse Nõukogu 10. mai 1958 määrusega lõpetati Tallinna Tuletikuvabriku tegevus ja RMN Masinaehituse Valitsuse käskkirjaga asutati samades ruumides Pärnu mnt 142 Tallinna Pooljuhttakistite Tehas.

Sellise tehase loomise eelduseks oli kindlasti sellealane uurimistöö Tallinna Polütehnilises Instituudis Jüri Varvase käe all ja selliste toodete - fototakistite ja varistoride vajadus rahvamajanduse automatiseerimisel.

Sundsuunatud noor põlvkond jäi pikaks ajaks

Noorte inseneridena suunati tööle TPI, Tartu Riikliku Ülikooli, Leningradi Elektroonika Instituudi ja Tallinna Polütehnikumi lõpetajad. Tolle aja korra kohaselt suunati noor spetsialist tööle sundajaks - kolmeks aastaks.

Tagantjärele võib siiski öelda, et paljudele neist jäi tehas eneseteostuse kohaks pikkadeks aastateks. See oli noor põlvkond.

Aga tuli ka vanem kogemustega põlvkond, suures osas Punase RET-i kogemusega töölisi ja insenere. Kaks põlvkonda koos arendasid kiiresti ja edukalt tootmist.

Esimesed fototakistid valmisid juba detsembris 1958 ja varistorid jaanuaris 1959. Mõlemad on pooljuhtmaterjalist valmistatud takistid, millel esimestel takistus sõltub valgustamisest ja teistel rakendatud pingest.

Salajased sõjatooted

Töötajate võimekus ei jäänud tähelepanuta ka Moskvas. NSVL Kaitseministeeriumilt tuli juba 1959 tellimus hakata valmistama soojustundlikke fototakisteid.

Soojustundlik element koos vastava optikaga on põhisõlm rakettide suunamisel soojusallikale (lendava lennuki mootorile). Soojustundlikud fototakistid 04-AH (loe: null neli a en). on tehase ajaloo kõige salajasem toode ja võib öelda, et ainus, mida tehas tootis kõigi aastate jooksul ainult sõjalisel otstarbel.

Kõik teised tooted olid nii tsiviil- kui militaartarbimiseks. Militaartoode oli sisult sama, kuid hoolikamalt valmistatud ja mõnel juhul paigutatud ka vastupidavama kesta sisse. 1963. aastal külastas suure saladuskatte all null nelja valmistamist NSVL Teaduste Akadeemia president M. Keldõš. 1978. aastast viidi null nelja, kui sõjaliselt ääretult tähtsa detaili tootmine ära NSVL sisemaale.

Transistor ja türistor

Samal ajal oli elektroonikamaailmas alustanud raadiolampidele väljatõrjumist uus põlvkond raadiodetaile, pooljuhtmaterjalist võimenduselemendid - transistor ja türistor. Nende tootmist asus katsetama ka vastloodud tehas ja oligi põhjus anda ettevõttele 23.03.1959 uus nimi - Hans Pöögelmanni nimeline Tallinna Raadiotehnika Tehas. Nimi oli seotud Hruštšovi sulaga ja 1938. aastal Venemaal hukatud eesti kirjaniku ja kommunisti Hans Pöögelmanni äsjase rehabiliteerimisega.

Nõukogude Liidu esimese kõrgsagedusliku difusioontransistori П-401 tootmine algas siin Ülo Valteri juhtimisel 1960. aastal Moskva instituudist A-3562 saadud tehnoloogia järgi. Sula läks mööda ja algas NLiidu tsentraliseerimine.

Rahvamajanduse nõukogud kaotati 1966, tehas allutati Moskvale ja sai numbri A-1381. Kuna numbritehase avalik nimi ei tohtinud sisaldada asukohta, sai tehas 1. septembrist 1966 nimeks Hans Pöögelmanni nimeline Elektrotehnika Tehas. See nimi kestis kogu tehase hiilgeaja kuni RAS (riikliku aktsiaseltsi) "Tondi Elektroonika" moodustamiseni 1991. aastal hoopis uutes majandusoludes.

Algas mikroskeemide tootmine

Mäletan selgesti 1965. aasta sügist, kui TPI tööstuselektroonika lektor Otto Pikkov tõi 3. kursuse elektroonikatudengid tehasesse kuuajalisele praktikale. Meid võttis vastu tehase juhtivsptsialist Viido Paomets, kes pärast tudengite laialipaigutamist küsis O. Pikkovilt: «Kas sa tahad töötavat integraalgeneraatorit näha?» Nad läksidki seda vaatama.

Oli alanud elektroonikakomponentide järgmise põlvkonna - mikroskeemide tootmisse juurutamine.

Samas kasvas transistoride ja türistoride väljalaske aastamaht kümnetesse miljonitesse, kuid vajadus oli veel suurem.

Silma ees on mul 1967. aasta lõpp. Oli tulnud korraldus juurutada türistori 2У101 tootmine ka Mordva pealinnas Saranskis.

Selleks tuli üle anda kogu tehniline dokumentatsioon, mis paljuski oli eestikeelne. Algas kibekiire skeemide ja istruktsioonide venekeelne vormistamine: kalkeerijad tegid ületunde, käis pidev valguskoopiarullide lahtilõikamine, laudadel ja põrandal oli kasvavate hunnikute viisi ärasaatmiseks komplekteeritud dokumente.

Ka tehas oli huvitatud türistori plaani vähendamisest, sest vaatamata umbes 2000 töötajale oli raske kõiki tellimusi (plaani) täita. Mitmeks aastaks jäi Saransk meie inseneride komandeeringute sihtkohaks.

1970-ndatel oli transistoride tootmise kõrgaeg. 1980-ndatel lisandus mikroskeemide suurim tootmine, kui tehases oli kokku ligi 3500 töötajat.

Elektroonikakomponentide mõlema põlvkonna, nii transistoride kui ka mikroskeemide tootmisel on kaks võrdselt tähtsat osa, esimene on toote füüsiline valmistamine ja teine selle elektriliste parameetrite mõõtmine ja võrdlemine soovitud väärtustega. Militaartoodetel lisandus ka umbes nädalane tööolukorras treenimine.

Mõõtetehnika

Füüsiliseks valmistamiseks kulus Pöögelmanni nim. ETT-s küll rohkem tootmispinda kui mõõtmiseks, aga toodete juurutamisel kulus ka mõõtmisele palju pinda, sest uue toote mõõtmisel kasutati standardriistu ja mõõtmine toimus käsitsi. Mõõtetehnika konstrueerimise osakond on erinevate nimede all tehases kogu aeg olnud, eesmärgiga tagada uute toodete mõõtmine üldse ja efektiivne mõõtmine seeriatootmises.

Seda tavaliselt vähe märgatud tööd on juhtinud Peedu Toomela, Tiit Ranne, Rein Randveer, Faiveš Judeikin ja Ülo Kohv, kõik päris erinevad inimesed, aga pealtnägijana aastast 1968 võin öelda, et rahul olid alluvad ja hea oli ka töö tulemus.

Veel üks pisiasi, ilma milleta ühtki toodet ei valmiks, on Valev Aluvee, Väino Sarapuu, Henn Ahmani ja Sergei Kudrini käe all valminud kümned rakised ja abinõud.

Transistoride tootmine lõppes 1994.a. ja mikroskeemide tootmine 1997.

Perestroika

Gorbatšovi kuulutatud uutmine algas meil hoogsalt. Töötajaskonnast üle poole olid venelased.

Kuiv seadus toimis töökohal ja seda tunnustati, kuigi aasiti ja valvejoodikud jäid ikka alles.

Rahvarinde tugirühma moodustamisel perestroika toetamiseks tundsid liitumise vastu huvi ka venelased, kuid enamik neist loobus, sest keegi oli neile seletanud, et rahvarinde eesmärk on NLiidust eraldumine (Isemajandav Eesti).

23. veebruaril 1989 tähistas tehase klubis saalitäis tehase töötajaid rõhutatult Nõukogude Armee aastapäeva, järgmisel päeval 24. veebruaril 1989 tähistas teine saalitäis tehase töötajaid pidulikult Eesti Vabariigi 71. aastapäeva, kuhu oli palutud kõnelema Andres Tarand, kes aga kohale ei saabunud. Arvasime, et kartis internatse.

Põhitootmise kõrval on valmistatud mitmesuguseid nn. laiatarbetooteid. Pingemuundur-akulaadija abil võis aku pealt tööle panna habemeajamismasina või vooluvõrgust laadida akut. «Tahhovari» sai paigaldada autosse mootori pöörete näidikuks, elektrikarjust ostsid põllumehed jpm. 1980. aasta olümpiamängude Tallinna purjetamisvõistluste puhul valmistati mitu tuhat suveniirraadiovastuvõtjat «Hülgepoeg».

Kuulus kuuldeaparaat

Tähtsaim laiatarbetoode, millest praeguseks on saanud põhitoode oli kõrvatagune kuuldeaparaat. Esimene partii kuuldeaparaate valmis septembris 1979. Masstootmiseks ehitati tsehh Sillamäele, kus algas tootmine 1983.a. Kuuldeaparaatide tootmise tipp oli 1989.a. - 176 500 tk.. Praegu Sillamäel tootmist ei ole. Uuel aastatuhandel on Tondi Elektroonika andnud 30 kuni 40 tuhat kuuldeaparaati aastas, nüüd on töötajaid alla saja.

Ka kuuldeaparaatide arengus võib märkida erinevaid põlvkondi: lineaarsed ja automaatse võimenduse reguleerimisega, väikese väljundvõimsusega ja võimsad aparaadid ja lõpuks käesoleva, juubeliaasta arendus Ülo Kohvi käe all - digitaalne aparaat seniste analoog¬signaali¬käsitlusega aparaatidele lisaks.

Hea sõnaga tahaksin meenutada seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel toimunud igaaastast talvist suusavõistlust Järve metsas, suusareise Otepääle, kevadist väljasõitu Viitnale, matka Tallinnast Vääna või Tugamanni, orienteerumisvõistlusi Sõmeru maastikul, kevadspartakiaadi TPI staadionil, tehase male- ja sulgpallivõistlusi, tehase segakoori Helitron tegevust.

    Tagasi üles