iDeal kampaania

Jüri Tamm ja Ivar Raig: kuidas pääseda masust ja eurolõksust?

Professor Ivar Raig.

FOTO: Peeter Langovits

Riigi võlakirjade kasutuselevõtuks oleks igati sobiv aeg. Võlakirjade emiteerimine avaks majanduse uue hingamise, millest oleks kasu kogu Eestile, kirjutavad riigikogu liige Jüri Tamm (SDE) ja majandusteadlane Ivar Raig.

Juba ligi kaks aastat on peaaegu kõik maailma riigid kavandanud ja võtnud kasutusele ulatuslikke meetmeid lähiajaloo ulatuslikuma globaalse finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Nädalapäevad tagasi jõuti majanduse ja tööhõive elavdamise kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni riigikogus.

Suurekaliibrilistest poliitilistest kahuritest antud kogupauk sarnanes kahjuks ilutulestikuga, kõlavate vastukäivate ettepanekute esitamisega, sest terviklikku konkreetset tegevusplaani ei suutnud esitada valitsus ega ka opositsioon, rääkimata ühisplaanist raskete aegade ületamiseks.

Valitsuskoalitsiooni juhterakondade peaeesmärk on täita eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, mis tagaks Eesti krooni asemel euro kasutuselevõtu ja koos sellega kõigi teiste olulisemate majandusprobleemide lahendamise. Nii on nüüdseks jõutud olukorrani, et Eesti on peaaegu ainus riik Euroopas, kus avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg vastavad Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele.

Paraku enamik teisi riike neid nõudeid enam ei täida, sest see pakt pole juba kaua aega kindlustanud ei stabiilsust ega kasvu. Seda ei saa pidada enam isegi mitte paktiks, sest iga ELi liikmesriik on hakanud oma riigi ja rahva huvide eest üha rohkem iseseisvalt seisma ja vähem aitama teiste muresid lahendada, nagu selgus ka hiljuti Euroopa riigijuhtide ja rahandusministrite kohtumisel suhtumise kujundamises Kreeka majandusraskustesse.
Tõsi, viimasel hetkel otsustati finantsabi eraldada, kuigi mulje Kreekast kui isolaatorisse paigutatud nakkushaigest jääb rõhuma.

Selles kontekstis võib Eestit muidugi käsitleda steriilse asukana. Samas on jäik dieedikuur viinud meid teise äärmusesse, kus muutub küsitavaks Eesti majanduse jätkusuutlikkus eurotsooni nõuete edasisel täitmisel. Eelarvekärped on nii tootmistegevust kui ka tarbimist Eestis niivõrd vähendanud, et Euroopa ühest kiirema kasvuga riigist on viimase kahe aasta jooksul saanud peaaegu kõige suurema languse ja tööpuudusega riik.

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks olnud võimalik oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja -efektiivsuse uueks tõusuks, nagu seda teevad näiteks Poola, Tšehhi ja Sloveenia, mis on kriisis suhteliselt vähe kannatanud.

Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus polnud 2009. aastal nii suur kui Eestis.

Peaminister Andrus Ansip on nüüd lõpuks ka ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist. Saavutati küll eelarve koomaletõmbamine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja uute töökohtade loomise erinevate meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsetest, tehnoloogilistest ja muudest vajalikest uuendustest, pole aga rahapuudusel jõutud.

Euroopas on majanduskriisiga selgelt paremini toime tulnud need riigid, kus on säilinud oma rahapoliitika (Poola, Rootsi, Tšehhi, Suurbritannia, Taani, Šveits) ja võetud kasutusele ka teisi meetmeid majanduse stimuleerimiseks. Paljud eestimaalased on meelitatud uskuma, et euro kasutuselvõtt toob õnne meie õuele tagasi. Kuid vähemalt praegu on euro ka Eesti jaoks rohkem poliitika kui majandus. Lõks seisneb selles, et eurotsoonis on vaja jätkuvalt täita bürokraatlikke nõudeid ning meil ei õnnestu uuesti saavutada suurt majanduskasvu.

Mõistagi aitaks 2011. aastal eurole üleminek suurendada lähiperspektiivis Eesti usaldusväärsust, kuid pikemas perspektiivis tooks euro kaasa stabiilse stagneerumise riski, sest rahaliidus on meie majanduspoliitika valikud senisest veel piiratumad, kuigi meie arengutase ja majandustsükkel eeldaksid teistest erineva majanduspoliitika kasutamist.

Väikeriikide võimalus keerulistes kriisiolukordades ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uuskeinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro viivad majanduse uuesti tõusule ning lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaal­sed probleemid.

Rohkem kui aasta tagasi sai Eestis majanduskriisi ületamiseks välja pakutud kolm abinõude paketti (vt Postimees, 3.02.2009), mis on ajakohased praegugi.

Esiteks on vaja valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmist kriisimeetmete väljatöötamisel ja ELi raha kasutamisel, teiseks jõulisi meetmeid majanduskriisis töö kaotanud ja võlgadesse jäänud elanike abistamiseks ja uute töökohtade loomiseks ning kolmandaks abinõud ettevõtjate, eelkõige rahvusliku kapitali ja alustavate ettevõtete toetamiseks. Esimese meetme realiseerimiseks on vaja poliitilist kultuuri ja tahet. Teise ja kolmanda puhul lisaks ka raha.

Arvame, et riigi võlakirjade kasutuselevõtuks oleks igati sobiv aeg. Võlakirjade emiteerimine avaks majanduse uue hingamise, millest oleks kasu kogu Eestile.

Eesti majanduse suurimaks probleemiks on saanud enam kui 94 000 ametlikult registreeritud töötut, kellele lisandub veel 20 000 – 40 000 varjatud tööotsijat. Tööturupoliitika nõrkust ja töölepinguseaduse tasakaalustamatust näitab seegi, et töötute lisandumine pole peatunud, igal viimasel nädalal on lisandunud üle 2000 uue töötu. Suureneb oht, et kvalifitseeritud tööjõud hakkab Eestist pöördumatult lahkuma.

Valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste koostöös on vaja luua mitte sadu, vaid kümneid tuhandeid uusi töökohti, viia läbi vastavaid koolitusi. On vaja algatada seadusandlikud aktid, mis võimaldaksid kehtestada ajutisi maksusoodustusi, näiteks alandada eluliselt oluliste teenuste ja toodete käibemaksu, talviste metsatööde tulumaksu, kaotada maamaksu kodudele ning kehtestaks samas kalliste varade kinnisvaramaksu ja luksuskaupade maksu.

ELi sotsiaalfondi raha sihipärasema ja efektiivsema kasutamisega tuleks soodustada töötute ja pankrotistunud ettevõtjate klubide tegevust, laiendada korterelamute energiasäästu programme, luua sotsiaalseid töökohti heitunutele – nii vaestele kui ka rikastele, kõigile neile, kes pole seni kaasatud Eesti ees seisvate probleemide ja ülesannete lahendamisse.

Ainult ekspordi toetamise paketist jääb ettevõtluse toetamisel selgelt väheks. Tähtsamaks kui eurole üleminekut tuleks pidada ettevõtete konkurentsivõime tõstmise riiklike meetmete kasutuselevõtmist. Teatavasti langes Eesti riikide konkurentsvõime edetabelis 2009. aastal 19 koha võrra madalamale 2006. aasta tasemest.

Riik võiks aidata aktiivsemalt rajada uut füüsilist ja tehnilist infrastruktuuri, garanteerida vajalikke laene, suurendada rakendusliku teaduse ja innovatsiooni rahastamist, kehtestada maksusoodustusi või anda maksepuhkust uutele ja noortele ettevõtetele, osta osalust finantsraskustesse sattunud ettevõtetes jne.

Riik peaks koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Arengufondiga kiirendama uute, kõrgemat lisandväärtust ja eksporttoodangut pakkuvate ettevõtete loomist. Arengufondi tegevuse rahastamine võiks toetuda ettevõtte tulumaksust laekuvale rahale. Sellise sidususe korral oleks ettevõtte tulumaksu tõstmine igati argumenteeritud ja see leiaks ka toetust hoolivate ärimeeste hulgas. Riigiasutused võiksid omakorda aktiivsust üles näidata ka uute riigi- ja munitsipaalettevõtete loomisel või olemasolevate tegevuse laiendamisel valdkondades, kus domineerivad avalikud huvid või kus tööpuudus on eriti suur.  

Ettevõtluskeskkonna parandamiseks tuleks vabastada erisoodustusmaksust tervisele ja õpingutele mõeldud kulud, kehtestada lagi sotsiaalmaksu suurusele, teha reaalseid samme FIEde tegevust segavate bürokraatlike takistuste kõrvaldamiseks ja selle ettevõtlusvormi elustamiseks. 

Riik peaks seadusega kehtestama toetusmehhanismid, mida rakendatakse uute töökohtade loomisel uutes perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades, nagu näiteks «roheline majandus», ning seal kasutatavate tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel, mahepõllunduse arendamisel, rahvusvaheliste teadus-, kultuuri- ja spordiürituste Eestis korraldamisel, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamisel nii välismaalastele kui ka Eestis aina suurenevale vanurkonnale jms.

Kõiki neid samme on vaja teha olenemata sellest, kas Eesti praeguse valitsuse europürgimused leiavad lähiajal ELi juhtide toetuse või mitte.
Eurolõksu jäämine või sellest vabanemine võib toimuda juba paari kuu pärast, kui ilmub Euroopa Komisjoni analüüs Eesti eurokõlblikkuse kohta, või hiljemalt juunis, kui liikmesriikide rahandusministrid peavad tegema Eesti kohta vastava poliitilise otsuse.

Eksivad aga need poliitikud, kes loodavad euro kasutuselevõtu positiivsest otsusest saada abi 2011. aasta märtsis toimuvatel riigikogu valimistel.
Euro kasutuselevõtu otsusest sõltumata tuleb meil kõigil tegutseda riigi, ettevõtete ja iseenese pinnalhoidmisega, olla koostööaltimad ja hoolivamad ning mitte norutada. Suurem selgus Eesti tegelikust jätkusuutlikkusest ja kriisiga toimetuleku võimekusest saabub aga alles pärast 2013. aastat, kui peame hakkama saama ilma suurte ELi struktuurifondide toetuste turgutava mõjuta. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles