Tulevik on selliste linnade päralt, kus sarnaste huvide ja tegevusaladega inimesed koonduvad ning rajavad mõne suurema linna sees oma linnaku, kirjutab Technopolis Ülemiste juhatuse esimees Gert Jostov Postimehe arvamusportaalis.
Gert Jostov: lühem kodutee, suurem palk
9. oktoober 2013, 20:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
53 protsenti kogu maailma elanikkonnast on koondunud linnadesse ning see trend on kestlik. Raha teenimine on võimalik seal, kus on palju inimesi koos. Nagu hiljutine Äripäeva Rikaste TOP näitas, on uued ärid sellised, mis eeldavad teiste äride tuge. Ettevõtted ei koondu Sillicon Vallysse mitte sellepärast, et seal on väga odavad rendipinnad (paraku on need kuni 8 korda kõrgemad kui Eestis), vaid seepärast, et seal liiguvad ideed. Sellised, mida on võimalik teistelt üle võtta ning neid täiustades suureks rahaks muuta.
Võrus inimesed longivad, Tallinnas kõnnivad, Londonis jooksevad ning New Yorgis lendavad tänaval – kui võrrelda linnade elutempot. Sellised kommuunid ei ole mitte ainult linnad, vaid ka väiksemad üksused iga linna sees. Londoni City on auraga linn, kus naelad jäävad pintsakuvääri külge kõigile, kes isegi seal jalutamas käivad.
Ligi paarkümmend aastat tagasi oli seik, kui Eesti Vabariigi president Lennart Meri käis USAs visiidil, kus pidi toimima kohtumine Bill Gatesiga, kuid Gates ei leidnud selleks siiski aega. Eesti meedia oli hämmingus. Samas on suurettevõtjatel aega oluliselt vähem kui riigijuhtidel – iga nende vale või valesti ajastatud otsus võib hävitada kogu nende vara ja sajad tuhanded töökohad.
Just sellistel põhjuselt on maailmas tekkinud palju tugevaid ärilinnu ja linnakuid, milles ei ole mitte ainult esmaklassilised kontoripinnad ja restoranid, vaid kõik, mis eluks vajalik: toidupoed, lasteaiad, koolid, korterid jne. Õhtuleht avaldas hiljuti humoorikad 10 punkti, mis aitavad inimest õnnelikuks või õnnelikumaks saada. Üks neist oli – kolida töökohale lähemale.
Tualettruum teil ikka on?
Mida lähemal töökohale elame, seda vähem on raisatud aega, mis sinna jõudmiseks kulub. Probleem ei ole mitte see, et inimesed saaksid oluliselt rohkem tööd teha, vaid see, et neil ei kuluks kogu tööväline aeg argistele olmemuredele, mis ei jäta ruumi puhkuseks. Kui tööle sõiduks kulub tund ja tagasisõiduks tund, siis puhkamiseks aega ei jäägi.
Euroopas on esinduslikud ärilinnakud näiteks Amsterdamis, Frankfurdis, Berliinis. Need on sellised, kus inimene saab keskenduda tulemusele ja väärtuse loomisele, ilma, et ta tunneks end 19. sajandi masstöölisena. Amsterdamis on erilist tähelepanu pööratud tugiteenuste ja elukeskkonna loomise kõrval ka tipparhitektuurile – inimestele peab meeldima tööl käia, keskkond peab olema ilus, puhas, trendikas ja innustav.
Vähetähtis komponent ei ole ka logistika. Mida lähemal on lennujaam või raudteejaam, seda parem. Ärilinnakud (või ka kultuurilinnakud, millised leiab samuti) ei ole asjad iseeneses, vaid nad on läbimõeldud töökeskkonnad, mis mõjuvad inimestele motiveerivalt. Kaunis büroomaja ilma lisateenusteta, nt bussiühenduseta, on nagu moodne trendimaja, millele on unustatud tualettruumid või lift sisse ehitada. Viimane on tõestisündinud lugu: Hispaania linna Benidormi püstitati uhke pilvelõhkuja, mille puhul unustati üks «pisiasi» – lift. Pilvelõhkujal, mis kannab nime Intempo, on 45 korrust ning majja on planeeritud 269 korterit.
Sõda raisatud aja vastu
Ka Eestis on pilgatud Hiinat, kus firmad rajavad töölislinnakuid, et inimestel oleks võimalik end välja puhata normaalses elukeskkonnas. Paraku ongi tulevik selliste linnade päralt, kus sarnaste huvide ja tegevusaladega inimesed koonduvad ning rajavad mõne suurema linna sees oma linna – kas äri-, kultuuri- või spordilinna. Viimane näide on omal väiksel moel olemas ka Eestis – Otepääl.
Me vajame seda, et saaksime töö ajal teha tööd ning puhkuse ajal puhata. Kuna tulevikumajandus ja elutempo on üha kiirem ja kiirem, siis peame võitlema raisatud aja vastu. Igapäevaselt on pidev ummikutes ekslemine või tundide kaupa autoroolis istumine ka kõige parema närvikavaga inimesele vaimselt kurnav.
Mõnes kohas võib saada ju rohkem palka, kuid töökohaga seotud ebamugavused võivad palju kallimaks maksma minna. Homme on ka Eestis käes olukord, kus inimeste palkamisel ei küsita firmajuhi käest esimesena mitte seda, millist palka te pakute, vaid seda, kus asub teie kontor ja milline on sealne infrastruktuur. Võidab see, kes pakub paremat keskkonda.