Kaja Koovit: väike, aga ikkagi aare!

Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Kas üks suur aare on parem kui mitu väikest? Eeldusel, et nende väärtus on sama. Ja leiuaegade vahele ei jää aastakümned.


Just selline mõte tuli pähe, kui lugesin riskikapitalifirma MTVP juhi Allan Martinsoni vastust E24 küsimusele vabariigi sünnipäevasoovi kohta.



Vana ärihai Martinson soovib, et nii riigijuhid kui ka meie kõik hakkaks oma riigist taas mõtlema kui noorest startup-firmast – ehk siis hakkaksime riiki sarnaselt üheksakümnendatega jälle nullist üles ehitama.



Sest kõik sihid, mille oleme endale seadnud, on kas saavutatud või vähemalt käeulatuses.



Tahaks küll juba seniste saavutuste loorberitel puhata, aga jäist hingust näkku puhuv, enamiku eestimaalaste jaoks esimene tõeline majanduskriis on soojalembese loorberipuu kahjuks välja suretanud. Või paremal juhul vaagub see ilma ühegi leheta hinge.



Nii et vaatamata sellele, et riskikapitalist on ärimees, kes teab ja loodab, et vaid üks kümnesse ettevõttesse tehtud rahapaigutusest end lõpuks ära tasub, on mõtet selle soovituse üle mõelda.



Kadunud president Lennart Meri soovitas meil otsida Nokiat. Ja noomis ärimehi selle eest, et viimased seda leida ei suutnud. Meil ei olegi vaja leida ühte suurt äriideed ja seda maailmale turustada. Aitab sellest, kui kriitiline mass inimesi üritab teha oma alal parimat.



Kindlasti ei hakka kõik eestimaalased ettevõtjateks. Tegelikult oleks see lausa problemaatiline. Kuigi praegu on iga kümnes eestimaalane tööta, ei ole sugugi kauges minevikus ajad, mil ettevõtetel töökäsi nappis. Ja need ajad tulevad tagasi.



Praegu oleme taasiseseisvumise algusaastatest oluliselt paremas positsioonis. Kui siis võisime end võrrelda äsja keskkoolist tulnud kõrgete ambitsioonide, kuid elukogemuseta noorukiga, siis nüüd on noorukist saanud pisut halliseguse peaga keskealine.



Veel piisavalt noor ja tegutsemisenergiast pakatav, kuid nii ebaõnnestumiste kui õnnestumiste karastuses realistlikumaks muutunud. Ja välismaistele äritegijatele sellega võrdväärsemad, aktsepteeritavamad partnerid.



Õnnestumise tõenäosus peaks seega olema toonasest suurem.


Ma ei taha kuulda neid pessimistlikke hääli, et Eesti on oma šansid maha mänginud, et me ei ole konkurentsivõimelised.



Jah, me oleme maailma konkurentsivõime edetabelis langenud kaheteistkümne koha võrra, 35. kohale ja kriisiaasta on meie positsiooni langetanud kõigi nelja konkurentsifaktori osas. Kuid ma usun, et kriis aitab meil taas pead kokku panna ja edasi minna.



Tõenäoliselt ei saa meil edaspidi tulema massiliselt Hansapankasid. Küll aga tuhandeid väiksemaid ettevõtmisi, mis annavad tööd kümnetele tuhandetele inimestele.

Tagasi üles
Back