Soros: euro on üks vigane moodustis

George Soros
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filantroop George Soros
Filantroop George Soros Foto: SCANPIX

Otmar Issing, üks euro isadest ja asutajatest, võttis ühisvaluuta alustalad lühidalt kokku nii: euro loodi rahaliidu, mitte poliitilise ühenduse vormis.


Osalejariigid asutasid küll ühise keskpanga, kuid keeldusid loovutamast oma kodanike maksustamise õigust «keskvalitsusele». Nimetatud põhimõte raiuti ka Maastricht lepingusse ning seda on Saksa konstitutsioonikohus alati jäigalt rõhutanud. Euro oli üks enneolematu ja ebatavaline moodustis, mille elujõudu nüüd ka karmilt testitakse.

Moodustis kui selline on ilmselgelt vigane. Päris valuuta taga peaks lisaks keskpangale olema ka maksuamet. Mitte selleks, et kodanike igapäevaseid maksuasju ajada, vaid kriisiaegade tarvis. Kui finantssüsteemi ähvardab varing, võib keskpank ju likviidsuse tagada, kuid maksevõimelisuse probleemidega suudab rinda pista vaid maksuamet. See on teada-tuntud tõsiasi, mis ka kõigile euro loojatele selge pidanuks olema.

Issing möönab, et ta oli ka ise tookord seda meelt, et alustatud sai valest otsast: rahaliit loodi ilma poliitilist ühendust rajamata.

Nii rakendatigi Euroopa Liitu luues vanker hobuse ette.

Seati piiratud, kuid poliitiliselt saavutatavad eesmärgid ja tähtajad, teades väga hästi, et neist ei piisa.

Teades, et tulevikus tuleb täiendavaid samme astuda. Eri põhjustel on aga kogu protsess tasapisi kinni kiilunud. EL on praegusel kujul praktiliselt kristalliseerunud.
Euroga on samad lood. 2008. aasta kriis näitas vundamendi mõrad kohe kätte, sest iga liikmesriik pidi oma pangandussüsteemi ise päästma. Kõik kulmineerus Kreeka kriisiga. Kui liikmed midagi ette võtta ei suuda, võib euro laguneda.

Euro moodustamisel lepiti kokku, et kogu tsoon peab Maastrichti kriteeriumidest üksmeelselt kinni. Kreeka varasemad valitsused on neist piiranguist aga ülinahaalselt üle astunud. George Papandreou valitsus saigi mullu oktoobris selle mandaadiga valitud, et kord majja lüüa. Kui seejärel selgus, et 2009. aasta eelarve tegelikult 12,7 protsenti miinuses oli, ahmisid õhku nii valitsused kui finantsturud.

Euroopa liidrid andsid oma heakskiidu plaanile, mis puudujääki tükkhaaval kärpima peaks, algatuseks 4 protsendi võrra. Finantsturge see ei veennud. Kreeka riigivõlakirjade riskikindlustusmäär kõrgub siiani 3 protsendi kandis ning röövib Kreekalt praktiliselt kõik kasu, mis eurotsooni kuulumisest tõuseb. Kui see niimoodi edasi läheb, võib Kreeka vabalt lõplikult mülkasse vajuda.

Edasised eelarvekärped võivad majandustegevust veelgi enam maha suruda, kahandades maksulaekumisi ning kasvatades eelarvedefitsiidi isegi suuremaks. Seda ohtu silmas pidades ei saa Kreeka riskimäära alla muidu, kui vaid välisabi toel.

Olukorda raskendab võlakirjariskide turu kalduvus eelistada neid, kes panustavad läbikukkumistele.

Pikaajaliste võlakirjade puhul väheneb risk ajapikku, kui kurjakuulutajad eksima peaksid. Lühema tähtajaga võlakirjade puhul on efekt aga vastupidine ning eksimisega suurenevad automaatselt ka riskid.

Riskikindlustustega spekuleerimine võib aga riskikindlustuse makseid veelgi kallimaks ajada.

Sellest aru saanud, pühendusid ELi rahandusministrid oma viimasel tippkohtumisel esmakordselt eurotsooni kui terviku finantsstabiilsuse kaitsele. Mida aga veel leitud pole, on mehhanism, kuidas seda praktikas teha.

Asjaajamise praegune korraldus seda ju ei võimalda, kuigi Lissaboni leppe artiklis 123 on selleks seaduslik alus olemas. Kõige efektiivsem lahendus oleks väljastada nii ühiselt kui individuaalselt eurovõlakirju, ütleme näiteks 75 protsendi ulatuses peatselt maksmisele kuuluvast võlast - selleks ajaks, kuni Kreeka oma eesmärke täidab. Ülejäänu peaks Kreeka ise finantseerima, nii nagu suudab. Nii väheneksid finantseerimiskulud oluliselt ning oma olemuselt võrduks protseduur sellega, kui Rahvusvaheline Valuutafond emissiooni osadena tingimustega laene väljastaks.

Poliitiliselt on selline lahendus aga praegu võimatu, kuna Saksamaal on oma ekstravagantsete partnerite väljaupitamisest villand. Seepärast tuleb leida mingisugune ajutine lahendus.

Papandreou valitsus on täis otsustavust eelkäijate eksimused heastada ning on märkimisväärselt populaarne. Massimeeleavaldusi on küll olnud ning vastu paneb ka valitsuspartei vana kaardivägi, kuid rahvas näib siiski olevat kasinusväljavaated omaks võtnud, kui vaid riigieelarve korda saaks. Ja kuna olukord on hull, peaks igasugune edenemine ka üsna märgatav olema.

Niisiis: Kreekale peaks aitama ajutistest abimeetmetest. Aga mis saab Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist ja Iirimaast? Koosvõetuna kujutavad nad endast liiga suurt osa «eurolandist», et neid niiviisi aidata. Nii et euro saatus jääb küsimärgi alla isegi siis, kui Kreeka ellu jääb. Ja kui praeguse kriisiga ka toime tullakse - mis saab järgmisest?

Lahendus on ilmne: tarvis on jõulisemat järelevalvet ning institutsioonide tasemel korraldatud tingimuslikke abimeetmeid. Unistada võiks hästi organiseeritud eurovõlakirjade turust. Küsimus on vaid selles, kas nimetatud sammude astumiseks ka poliitilist tahet jagub.



Copyright

The Financial Times Limited 2010.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles