Riiklike infosüsteemide arhitektuuris puudub ühtne lähenemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti infosüsteemide arendust tervikuna iseloomustab arusaam, et siinsed lahendused on maailma mastaabis erinevad suurtootjate pakutavatest standardlahendustest ja et kõike peab ise tegema või vähemalt oluliselt ümber tegema, kirjutab Net Groupi tarkvaraarendusüksuse juht Kari Maripuu.
See läbiv suhtumine on üks suurim põhjus, miks üle poolte arendusprojektide ei saa valmis õigeks ajaks, õige eelarve ega õige eesmärgiga.
Arvestades sellega, kui vähese inimressurssiga tuleb teha ära see töö, millesse korporatsioonid investeerivad sadu tuhandeid töötajaid ja miljardeid dollareid, siis ei saagi me eeldada seda, et aasta jooksul Eestis läbiviidavast sajast arendusprojektist rohkem kui pooled edukalt lõpeks.
Riigikontrollil on õigus, et sageli jäetakse kaalumata kõik võimalikud alternatiivid.
Edukate projektide loomiseks on vaja riiklikult terviklikku nägemust ja kokkulepet arenduspõhimõtete osas, mis toetaks erinevaid platvorme ja reguleeriks infosüsteemide komponentide korduvkasutuse võimalusi ja liidestamist.
Aastaid Eesti infosüsteemide selgrooks olnud X-Tee ei ole tehnoloogiliselt pikas perspektiivis parim lahendus, kuid on siiski hea näide ühtse liidestusplatvormi tekkeks.
Teiselt poolt riigi püüdlus propageerida vabavaraliste lahenduste kasutamist koosvõime raamistikus ei ole meetod, mis lahendaks arendustööde tulemuse kvaliteeti, kuna mitmete kommertsplatvormide lahendused võiksid pakkuda kiirema ja tulemuslikuma lõpplahenduse, mis kaalub üles platvormi litsentside eest makstavad summad.
Riigikontrolli auditist tuleb välja, et arenduste kestvust ja eelarvet ei planeerita piisavalt täpselt.
Planeerimisviga põhjustab hangetes olukorra, kus madalama hinnaga pakkuja võidab karmis konkurentsis töö, mille teostamine pakkumises märgitud eelarvega on juba ette teada võimatu.
Sellest olenemata asuvad osapooled tööd tegema. Tulemus võib olla kompromisside tulemusel arendatud keskpärane süsteem või lõpeb hanke läbiviimine lepingu lõpetamise või trahvidega.
Mille alusel riik oma infosüsteemide eelarvet planeerib? Erasektorist antavad kiired hinnangud üldistele nõuetele ei tohiks olla eelarve koostamise aluseks.
Samuti ei saa arendustöödega igapäevaselt mitte tegelevad ametnikud teada kõiki arhitektuurseid nüansse ja erinevate platvormide võimalusi.
Selle asemel võiks riik sagedamini hankida kogu lahenduse pikaajalise partnerluse meetodil, valides välja ja sõlmides raamlepingud 2-3 ettevõttega, kelle vahel jagatakse infosüsteemide arendused komponentide (allhangete) kaupa.
Sellisel meetodil on tagatud partnerite osalemine juba lähteülesande sõnastamise tasemel (eraettevõtted on alati rohkem tulemusele orienteeritud ja saavad anda kasulikku sisendit) kui ka osaleda reaalselt lõpptulemuse saavutamiseni arendusprotsessis.
Samuti peaks riik üha enam kaaluma võimalust infosüsteemide arendustööde tellimise asemel kasutada kogu äriprotsessi teenusena sisseostmise võimalust, seades karmid tingimused teenustasemele ning teiste süsteemidega integreeritusele.
Sellisel juhul on infosüsteemide arendamise efektiivsuse mure erasektori kanda, kellel on oluliselt rohkem eeldusi, võimalusi ja oskusi paremaid lahendusi luua ning hallata.