Enn Kunila kunsti täis elu

Õppur ja õpetaja: Enn Kunila Iivo Nei tunnis malemajas Paul Kerese (vahakuju) silma all. Foto: Meeli Küttim

Hoolimata majandussurutisest pakatab suurettevõtjast kunstikoguja Enn Kunila andmisrõõmust. Viimati otsustas ta kinkida igale Eesti kooliraamatukogule tema maalikogu tutvustava raamatu.

Aastaid tagasi Enn Kunilaga esimest korda kohtudes (galeriis Vaal näitusel «Kolm kanget», kus mees tutvustas Liviko tuntud kaubamärkide Kännu Kukk, Viru Valge ja Vana Tallinn kujunemislugu), üllatas ta oma elegantsuse ja põhjalikkusega.

Täna võin öelda, et teist sellist härrasmeest, kelle viisakus ja stiilsus – enesestmõistetavalt hästiistuvat ülikonda alati ilmestab maitsekas lips ja mansetinööbid, moodsad kuldse raamiga prillid ning  väärikas kõnemaneer – oleks nii võluvad, Eesti ettevõtluseliidi hulgast naljalt ei leia.

Kunila avaldab oma mõtteid täislausetes, selgelt ja kindlalt, on alati heatujuline ja humoorikas vestluskaaslane, jäädes samas siiski pisut kinniseks ning oma elust ja tööst kõneldes tagasihoidlikuks.

Eesti ühe olulisema eramaalikollektsiooni omanik on toonud oma töid juba mitmel näitusel rahva ette ja üllitanud nende põhjal kauneid kunstialbumeid. Suurimat, tervet Tallinna Kunstihoonet täitvat valikut näeb avalikkus vabariigi aastapäevast, 24. veebruarist kuni 1. aprillini pealkirja all «Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust».

Näituse kuraator on Harry Liivrand ja kujundaja Olev Subbi ning 85 eksponeeritud maali autorite ring mõjub muljetavaldavalt: Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Adamson-Eric, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Elmar Kits jpt.

Seekordki kaasneb Kunila väljapanekuga Tiit Jürna kujundatud esinduslik raamat «Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis», milles kunstiteadlane Eero Epner tutvustab iga teost ja annab ülevaate olulisematest perioodidest ja autoritest. Kunila on otsustanud albumi kinkida igale Eesti kooliraamatukogule. 

Olete Eesti mõistes suurettevõtja — kontserni NG Investeeringud üks juhte —, samas edendate ja toetate meie kunstielu Eesti Kunstimuuseumi kunstisõprade seltsi juhtides, näitusi korraldades, kunstiraamatuid kirjastades ja neid koolidele kinkides. Miks?

Tänu ettevõtlusele on mul tekkinud teatud võimalused ja minu seisukoht on, et just selleks tasubki elus tööd teha ja vaeva näha, et lõppkokkuvõttes saaks tegelda sellega, mis endale väga meeldib. Inimene ei ela ainult tööst, hing ihkab ka muud. Mulle pakub klassikaline kunst nii elamust kui ka hingerahu.

Kui mulle meeldivatest maalidest oli tekkinud kogu, lisandus ka missioon. Arusaamine, et konkreetne maal võib kuuluda küll mulle, kuid kunstiväärtus selles kuulub meie kultuuri juurde, kohustab mind oma kollektsioonist näitusi korraldama ning sellest raamatuid välja andma, et asjatundjate kõrval laiendada nende inimeste ringi, kes kunstist aru saada tahavad.

Eesti kunsti klassika on kujundanud meie rahvast läbi aegade, ja neid autoreid peaks olema võimalik näha ka meie praegusel noorel põlvkonnal. Leppisime kunstiteadlase Eero Epneriga kokku, et ta kirjutab raamatutekstid noorele põlvkonnale arusaadavalt, ja peab ütlema, et ta sai sellega hiilgavalt hakkama.

Loodan, et nii mõnigi noor inimene nakatub kunstipisikuga ja raamat muutub menukaks õppematerjaliks, mida pedagoogid innukalt kasutavad. Kooliraamatukogudes saavad tuhanded noored seda teost lugeda-vaadata-nautida.

Kust teie enda kunstihuvi alguse sai?

Ikka kodust. Meil räägiti kultuuri teemadel, käidi näitustel, kuulati  tõsist muusikat ja loeti palju. Ema on mul praeguseni silma ees just nii: kohvitass ühes, raamat teises käes. Mu lapsepõlves oli kolm tähtsat mõjutajat: ema, vanaema ja ema vend – onu Evald... ja siis veel üks pilt minu voodi kohal.

Vaatasin õhututi enne uinumist ja hommikuti ärgates üht baltisaksa kunstniku meremaali ja ikka nägin seal midagi uut. Ma ei tea, kuidas teos meie perre sattus, aga minu jaoks on sellel lapitud purjesid ja tulekuma kujutaval lõuendil märgiline tähendus. Muide, lasin hiljuti maali restaureerida.

Kus möödus teie lapsepõlv?

Kasvasin Pääskülas eramus. Sealt sain kapitalistliku süsteemi elukooli ja harjusin isemajandamisega. Meie eest ei hoolitsenud riik nagu linnamajade elanike eest: ise pidime kütte muretsema, talvel lund rookima, suvel jälle aias peenraid rohima, kartuleid muldama ja loomulikult marju korjama. Tegevust jagus.

Samas toimus kopika pealt kulude-tulude arvepidamine. Eriti siis, kui 1950ndate keskel maja ehitati. Praegugi on vanaema nõuanded täiesti kohased. Näiteks et kui elu läheb kehvemaks, siis on ainuke võimalus olla ise tublim ja vajadusel tõmmata püksirihma veel paari augu võrra koomale. Vanaema rõhutas ikka, et lüpsvat lehma ei tohi tappa ehk teisisõnu, tuleb arendada neid tegevusi, mis sisse toovad, mitte lühiajalist kasu taodeldes neid rahaks teha.

Vanaema oli teile eeskujuks?

Vanaema oli minu lapsepõlve päike. Ja see päike soojendab tänapäevani. Kui mina sündisin, oli vanaema 63-aastane. Ja siis ta kasvatas veel ühe inimese üles – see on suur asi. Au talle.

Tänu temale oli meie kodu väga hubane ja ma tahtsin alati koju tulla. Pean kodusoojust ka praegu ülimaks. Meil tähistati pidulikult jõule ja ehiti kuuske, nagu kord ja kohus. Alles hulk aega hiljem sain teada, et paljude minu klassikaaslaste kodudes seda teha ei juletud.

Vanaema, kellel oli sünnipäev jaanipäeval, ütles ikka, et jaanipäev on igal aastal, jõulud vaid kord aastas. Kui mõelda, millal olen sündinud (19. märtsil 1950 – toim), siis on jaanipäev minu elus ilmselt väga suurt rolli mänginud. (Naerab)

Tõekspidamised, mida minu lapsepõlvekodus toonitati, kehtivad igavesest ajast igavesti, ja neid olen püüdnud ka oma lastele edasi anda: ole aus ja korralik, pea sõna, arvesta teistega. Tänu vanaema elutargale juhatusele keskendusin juba kooliajal olulistele asjadele ja tegelesin palju spordiga.

Mis trennide te tegite?

Koolipoisina mängisin jalgpalli ja harrastasin sportvõimlemist, lauatennises läks kohe päris hästi.

Toona tegid Pääskülas kõik sporti ja onu õhutusel, kes mängis hästi tennist, tõmbasime üle Rohula tänava võrgu ja muudkui mängisime. Kõige rohkem paar korda päevas juhtus mõni auto tulema, siis pidime võrgu maha võtma.

Praeguseks on mängutingimused oluliselt paremaks läinud, kuid mängurõõm tennises on ikka seesama ja muutumatult alles. Onu Evald õpetas mu ka üsna varakult malet mängima.

Kas te nüüd ka maletate?

Minu üks suuremaid eeskujusid elus on olnud Paul Keres. Poisikesena käisin tema turniire vaatamas. Kui palju ma tollal sügavast malest aru sain, aga seda, et Paul Keres on midagi enamat kui ainult maletaja, mõistsin juba poisina hästi.

Keres oli kaugelt üle oma ala ja aja ning kindlasti kuulsaim eestlane üle kogu maailma. Erakordselt šikk – alati viigitud, lipsustatud, hea rühi ja  härrasmehelike maneeridega. Keres on mind palju mõjutanud.

Juba mitu aastat käime sõpradega paar-kolm korda kuus Iivo Nei juures maletrennis. Male on kombinatsioonide ette mõtlemine ja seda saab kuni surmani mängida, et ennast vaimselt vormis hoida.

Tennist ja malet on võimatu üksi mängida.

Kuidas hindate partnerlust, sõprust, armastust?

Soov, pühendumine, sõprus ja armastus viivad elu edasi. Partnerlussuhteid üle tähtsustada on raske. Üksi ei saavuta inimene siin elus mitte midagi ja tal ei ole ka hea olla. Partnerlus on võrdselt tähtis kõigis eluvaldkondades, olgu siis armastuses, sõpruses või töös. Ja kompromiss on üks partnerluse tähtsamaid instrumente, sest vanasõnagi ütleb, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

Mul on elus kaaslastega kõvasti vedanud, ja kui nüüd tööst rääkida, siis paremaid lähemaid partnereid kui Jüri Käo ja Andres Järving ei oskaks tahtagi.

Mida teie töö NG Investeeringute grupis endast kujutab?

Minu kureerida on meie kontserni kaks tööstusettevõtet, AS Liviko ja AS Balbiino ning kinnisvarateema.

Olen erialalt mehaanik ja mind paelub tootmisprotsess oma erinevate valdkondadega – alates tooraine ostmisest, tehnoloogiast, tootmise korraldusest, tootearendusest, turundusest, reklaamist jpm ning lõpetades toodangu müügiga.

Tootmisettevõtte erinevad tahud toovad ühte ettevõttesse tööle väga erinevate elualade esindajad, sootuks erineva ettevalmistusega oma ala asjatundjad, kes ideaalis saavutavad sellise kokkumängu nagu orkester.

Kas kavandate oma töid ja tegemisi põhjalikult?

Loomulikult, aga samal ajal püüan olla paindlik ja mõõdukas ning tajuda õiget ajahetke. Ma pean väga tähtsaks ka intuitsiooni. Mõnikord  on need (osutab laubale ja südamele) mind alt vedanud, aga see (tõmbab ninaga) mitte kunagi. Mõni minu viga on lihtsalt selles olnud, et ma ei ole neid vihjeid järginud.

Olete lapsepõlves maalinud või joonistanud?

Möödunud suvel võtsin esimest korda pärast kooliaega pintsli kätte. Korraldasime Hiiumaal meie maakodus lähedastele ja sõpradele maestro Olev Subbi juhatusel kahepäevase maalilaagri, kus seisin elus esimest korda, pintsel käes, molberti ees. Tõsi, vaikelu on veel lõpetamata, seda peaks korralikult viimistlema.

Vahva oli näha, millised anded on inimestes peidus. Sel suvel tahab seltskond uuesti maalima tulla ja minagi tahan kindlasti veel proovida.

On teil lemmikkunstnik?

Absoluutne lemmik on Konrad Mägi, kelle maalid on ka minu kogus aukohal. Kunstihoone näitusel on väljas kaheksa tema maali. Taju sellest, et Mägi on minu jaoks eriline, pärineb juba lapsepõlvest. Nüüd, aastakümneid kunsti kollektsioneerides, on minus loomulikult arenenud oskus kunsti vaadata ja eri autorite töid hinnata, kuid Mägi jääb Eesti autoritest siiski ületamatuks.

Mis tunne on linna esinduslikema väljaku ääres, legendaarses Kunstihoones oma kogu näitust korraldada?

Tunne on suurepärane. Kunstihoone on Kadrioru kunstimuuseumi kõrval olnud minu jaoks märgilise tähendusega. Need on olnud kohad, kus olen ema käekõrval oma esimesed praktilised kunstivaatamise kogemused saanud ja kuhu oma lapsed kunsti vaatama viinud.

Kunstihoone oma kevad- ja sügisnäitustega on olnud minu jaoks alati suure külgetõmbejõuga kunstitempel. Näitus Kunstihoones tiivustaks iga kunstnikku või kogujat, ja mul on uhke tunne, et minu kogu kunstiväärtus on seda kohta väärt.

Tänu Harry Liivranna pealehakkamisele ja avatusele klassikalise maalikunsti suunas tegi Kunstihoone otsuse püsiväärtuste juurde tulla ja vabariigi aastapäeva klassikalise kunsti näitusega tähistada.

Selle näituse toimumise aeg ei ole juhuslik, vaid on pühendatud minu kauaaegse sõbra, maestro Olev Subbi 80. sünnipäevale (7. märtsil – toim). Olev Subbi on olnud minu tähtsaim nõuandja kunsti alal ja kujundab ka Kunstihoonet täitva näituse.

CV Enn Kunila

Sündinud 19. märtsil 1950

Ettevõtja ja kunstikollektsionäär

NG Investeeringute grupi üks juhte; AS Liviko, AS Balbiino ja Kaubamaja Kinnisvara ASi nõukogu esimees

Toidutööstuse liidu volikogu esimees

Eesti Kunstimuuseumi kunstisõprade seltsi juhatuse esimees

Aasta muuseumisõber 2009

Arvamus

Harry Liivrand

Tallinna Kunstihoone juhataja

Kunstielus osalejana iseloomustab Enn Kunilat õnnelikul ja Eesti tingimustes üsna harukordsel moel kaks omadust: ta on ühtaegu hea maitsega kunstikollektsionäär ja teiste kunstiasutuste suurtoetaja. Metseen selle sõna parimas mõttes ja oma riigi patrioodina eesti maalikunsti suur propageerija. Kunstihoones alates 24. veebruarist publikule avatud valik Kunila kogust on kindlasti viimase eesmärgi teenistuses.

Kuid kunstihoone puhul seisnevad Kunila veelgi suuremad teened möödunud aastal kunstihoone majanduslikus toetamises ja asutuse 75. sünnipäeva puhul ise välja pakutud ulatusliku sanitaarremondi organiseerimises, mida ruumid juba ammu vajasid. Pärast viimast, 1995. aasta remonti on kunstihoone saalid taas üle pika aja ilma seina- ja laepragudeta. Selle töö eest peaks kultuuriminister Enn Kunilat küll vähemalt aukirjaga tunnustama.

Jüri Käo

kolleeg, ettevõtja

Oleme Enn Kunilaga koostööpartnerid juba ligi paarkümmend aastat. See on ärimaailmas päris harukordne. Mul on vedanud, et saame lähemate kolleegidega väga hästi läbi ja suhtume elu põhiväärtustesse ühtemoodi.

Enn on tõeline härrasmees selle sõna kõige õilsamas tähenduses, keda tänases maailmas ei kohta just sageli. Kõike – olgu siis tegu ettevõtluse või hobidega – teeb ta südamega, ülima põhjalikkusega ja hästi. Ettevõtluses on tal huvitav kreedo: «Nõua võimatut, saad soovitut!» Läbirääkimistel ongi vaja enesekindlust, et oma positsioone kindlustada, ja alustades hetkel kättesaamatuna näivast, võib lõpetada seal, kuhu oli eesmärk jõuda – nagu Ennul on sageli õnnestunud. Rõõm on sellise mehega koos töötada.

Sirje Helme

Eesti Kunstimuuseumi direktor

Kui Kumu kuulutati 2008. aastal Euroopa parimaks muuseumiks, tundus mulle, et see on loomulik. Enn Kunila aga arvas, et see on väga eriline saavutus Eestile. Ta tegi omalt poolt palju, et see  saavutus oleks ühiskonnas vääriliselt esile tõstetud. Nüüd teeb ta kunstimuuseumi sõprade seltsi juhatuse esimehena palju juba kogu Eesti Kunstimuuseumi heaks.

Paraku arvavad paljud, et kultuur ja majandus käivad eri radu. Või et kultuuriasutuse toetamine on lihtsalt heasüdamlik tegu kellegi abistamiseks. Enn nii ei arva. Tema tegevus on väga hea näide arusaamast, et elame ühises keskkonnas, mille iga liikme toimimist keskkond kas soodustab või ei. Meil kas on või pole siin hea elada.

Väärtuslik keskkond, mis on rikas oma mitmekihilise kultuuri poolest, muudab elu kümneid kordi huvitavamaks. Tean, et Enn ise armastab ja kogub sõjaeelset eesti kunsti. Aga ta ei ole kunagi arvanud, et tema eelistused peaksid olema muuseumi eelistused. Suur respekt muuseumi tegemiste vastu ning ääretu delikaatsus oma arvamise väljendamisel iseloomustab Ennu.

Hea, kui on sellised sõbrad.