Newcastle'i ülikooli teadlased on leidnud vastuse ühele bioloogia suurimatest mõistatustest: miks elusrakud vananevad.
Vananemise saladus lahendatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastus on kompleksne ning igavese elu eliksiiri retsepti see avastus meile lähitulevikus ei tõota.
Küll aga usuvad teadlased, et vanusega seotud haiguste, näiteks suhkurtõve ja südamehaiguste jaoks peaks nüüd olema võimalik paremaid ravimeid valmistada - kuna vananemisprotsessi puudutav biokeemiline protsess on teada.
Inglismaa kirdeosas paikneva Newcastle'i ülikooli rahvusvaheline meeskond tegi koostööd kolleegidega Ulmi ülikoolist Saksamaal. Nad rakendasid põhjalikku süsteembioloogilist lähenemist, mille käigus kasutati arvutimudeleid ning tehti katseid rakukultuuride ja geneetiliselt muundatud hiirtega, et jõuda selgusele rakkude vananemise põhjustes. Vananenud rakk lõpetab pooldumise ning koed, millest ta koosneb, hakkavad manduma, mis põhjustab näiteks naha kortsumist ja südamevaegust.
Uurimistöö, mis avaldati molekulaarsüsteemide bioloogia ajakirjas Molecular Systems Biology, näitab, et kui vananev rakk tuvastab oma DNAs tõsiseid kahjustusi - mida vananemine ja kulumine põhjustavad - saadab ta välja spetsiifilisi sisesignaale.
Nende hädasignaalide peale hakkavad rakkude mitokondrid - mis on otsekui raku tillukesed akud või patareid - valmistama oksüdeerivaid vabaradikaal-molekule, mis omakorda annavad rakule käsu iseennast hävitada või lõpetada pooldumine. Eesmärgiks oleks vältida DNA kahjustumist, mis põhjustab vähki.
Newcastle'i avastus näitab, et telomeeride ehk inimkromosoomide otstes paiknevate kaitsvate «otsikute» roll ei ole nii suur, kui viimasel ajal väidetakse. Nimelt lühenevad need otsikud eluprotsessi käigus järk-järgult.
«Selle üle on tohutult palju spekuleeritud, kuidas saaks telomeeride kulumist blokeerida ja seeläbi vanusest tulenevaid haigusi ravida,» ütles Newcastle'i vananemise ja tervise instituudi direktor Tom Kirkwood. «Telomeeridega on hakatud seostama liiga suuri ootusi, bioloogia on komplitseeritum.»
Ta lisas: «Meie läbimurre tähendab, et nüüd on palju suurem võimalus vanusega seotud haigustele võidukalt vastu astuda, vältides samal ajal soovimatute kõrvalmõjude, näiteks vähi teket.»
Tema kolleeg Thomas von Zglinicki rõhutas, et uurimuse järgmises staadiumis - otsides viise, kuidas rakkude vananemist ära hoida - tuleb olla väga ettevaatlik.
«On ülimalt oluline, et me liigume rakkude vananemist põhjustavate protsesside muutmisel väga ettevaatlikult, kuna kõige hullem oleks, kui me aitaksime vanadusest rikutud rakkudel ellu jääda ja pahaloomulisteks muutuda,» ütles von Zglinicki.
Copyright The Financial Times Limited 2010.