Fjodor Berman: aasta tuleb mullusest raskem

Fjodor Berman Foto: Mihkel Maripuu

Kriis mõjutas BLRT Gruppi rohkem, kui juhid karta oskasid. Ning kuigi on kombeks rääkida, et põhi on käes, usun mina, et see aasta tuleb veel raskem, tõdeb BLRT Grupi omanikust juht Fjodor Berman.

Paljud analüütikud on ennustanud, et tänavu hakkab paremini minema, ja inimesed tahavad kangesti seda uskuda. Mida teie tootmisjuhina arvate?

Ehkki praegu on, jah, kombeks rääkida, et põhi käes, siis mina usun, et see aasta tuleb veel raskem. Mitte et ma pessimist oleks, aga sellisele järeldusele olen tulnud nii oma ettevõtte kui kogu majanduse olukorda analüüsides. Laevaehitus pole kunagi varem nii palju kukkunud kui praegu. Aga see on suhteliselt inertne tööstusharu, kus muutused pole väga kiired.

Möödunud aastaks oli meil veel päris hästi tellimusi ja osa neist kandus ka sellesse aastasse üle. Saaremaa praamide ehitus näiteks on planeeritud kolme aasta peale. Praegu käib aga tellimuste portfelli kujundamine väga raskelt. Loodame Skandinaaviale, kust vahetatakse praegu praame välja ökoloogiliselt puhtamate ja nüüdisaegsemate vastu.

BLRT Grupp tegutseb kõigis kolmes Balti riigis. Kus oli mullu kõige raskem?

Raskused olid tõesti nii Eestis, Lätis, Leedus kui Soomes. Usun, et Lätis oli kõige raskem. Meie siin kujutasime üsna hästi ette, et kogu maailma tabanud majandus- ja finantskriis ei lähe meist mööda, ja hakkasime selleks varakult valmistuma.

Tegelikult puudutas see kriis meid isegi rohkem, kui karta oskasime. Aasta esimeses kvartalis kukkus kõigis kolmes Balti riigis laevaremondi ja laevaehituse maht 40–50 protsenti ja see oli meile tõsine kaotus. Vaid Soomes, mille majandus üldiselt tugevam, jäi langus kogu aasta kokkuvõttes viie protsendi juurde.

Aga me olime tagasilöögiga oma plaanides arvestanud ja aasta lõpetasime kokkuvõttes 18 protsendi suuruse langusega. Ka seda on palju, aga kui me poleks oma kulusid varakult kokku tõmmanud ja tootmise efektiivsust parandanud, oleks kaotus kindlasti suurem olnud. Ja ehkki ka pankadega oli probleeme, suutsime vajalikul määral investeerida nii inimeste koolitusse kui uutesse seadmetesse ja tehnoloogiatesse.

Laevaehitus pole teie ainus tegevusala. Ega vist metalli müügis ka kõige paremad ajad ole?

Seoses ehitusmahtude vähenemisega ja paljude suurte objektide seiskumisega nii Eestis kui Lätis ja Leedus pole seis muidugi kiita. Aga oleme hakanud rohkem töötama Soome ja Rootsi turul ning isegi Aasias, kus me varem üldse kohal ei olnud. Näiteks Vietnamis, Indoneesias ja mujal, kus riskid küll suured, kuid mis aitavad mahte mingil määral ülal hoida.

Olete viimasel ajal teinud mitmeid strateegilisi otsuseid, suunates oma jõu laevaehitusest teistesse valdkondadesse.

Oleme tõesti läinud raskema vastupanu teed, investeerides järjest keerulisemate toodete arendamisse ja suunates oma tähelepanu avamereenergeetikasse – nii tuule-, nafta- kui gaasiprojektidesse.

Need on metallkonstruktsioonid naftapuurimisplatvormidele ja tuuleenergeetika seadmetele, mille järele on nõudmine maailmas kasvanud. Möödunud aastal valmisid meil unikaalsed laev-platvorm WindLift1 meretuuleparkide ehitamiseks ning trafoplatvorm meretuulepargi teenindamiseks.

Selle tööstusharuga tegelejad moodustavad suhteliselt suletud klubi, kuhu uusi liikmeid niisama lihtsalt vastu ei võeta. Mul on hea meel, et oleme nüüd jala ukse vahele saanud.

Tegu on äärmiselt rahamahuka, keeruka ja suurt vastutust eeldava tööstusharuga. See on ka põhjus, miks näiteks Saksamaa doteerib avamereenergeetikat kaks korda rohkem kui kuivamaa oma. Oleme uhked, et meie tütarfirma Marketex on nüüd Taani avamereenergeetika assotsiatsiooni täieõiguslik liige. Tegeleme sellega, et ka teised firmad samale tasemele tõsta.

Igal asjal on head ja halvad küljed. Kas majandussurutisest ka midagi õppida oli?

Ükski pidu ei saa kesta lõputult. See, mis toimus, polnud ju enam normaalne. Kainenemine oli paljudele ränk ja osa ei toibunudki.

Turg kasvas nii, et enam ei jätkunud võimsusi ega inimesi. Defitsiit tekitas kõrgendatud nõudmisi, mille tõttu maksti mõnel pool kaks kuni kolm korda rohkem, kui olnuks normaalne.

Selline olukord vähendas konkurentsivõimet. Tagajärjena jäi suur hulk inimesi hoopis tööta. Nüüd on paljud neist, kes vahepeal mujale tööd otsima läksid, koju tagasi tulnud ja meil on võimalus valida. Töötajaskonna kvaliteet on oluliselt paranenud, inimesed on märksa rohkem motiveeritud ja töössesuhtumine on parem.

Mil määral on teie tegevust mõjutanud ümberkaudsete riikide valuutade devalveerimine? Kas euro toob meile lubatud paradiisi?

Paljud riigid devalveerisid oma valuuta, parandades sellega oma ekspordivõimekust ja suurendades konkurentsivõimet. Meie äridele oli see tõsine löök, mis siiani tunda annab.

Olen veendunud, et meiegi pidanuks krooni devalveerima. Eestis on siiski palju eksportööre, kellele see oleks kasuks tulnud, ja nende kaudu kogu riigile.

Meil on palju väikesi firmasid, kes ei suutnud enam oma toodangut piiri taha müüa ja seetõttu pankrotti läksid. Meiegi konkureerime paljude kaupade osas Poolaga, kus zlott kukkus 30 protsenti euroga võrreldes. Sinna saaksime praegu müüa ainult alla omahinna.

Nüüd on muidugi juba hilja. Ja ma mõistan, miks krooni kursist kinni hoiti – paljudel olid võetud euroga seotud laenud. Viga tehti tegelikult palju varem – siis, kui usuti, et pidu jääbki kestma.

Mida arvate liberaalsest majanduspoliitikast, mida Eesti on viljelenud? Õigustas see ennast või pidanuks riik mõne koha pealt sekkuma?

Omal ajal see kindlasti õigustas ennast – riik eriti ei suunanud, aga ka ei sekkunud, ja kes suutis, rabeles välja. Kriisi tingimustes see aga ennast enam ei õigustanud. Nüüd tuleks ehk suhtumist muuta ja riik peaks rohkem abistama neid, kes ise hakkama ei saa. Praegu kõlab ju Euroopa viie tugevama riigi hulka püüdlemine juba naljajutuna.

Paljud sammud, mida valitsejad praegu astuvad, on hiljaks jäänud. Nad peaksid nüüd tunnistama, et hindasid olukorda valesti. Inimestele tuleb õigust rääkida, mitte aga anda katteta lubadusi. Ja see ei kehti ainult Eesti riigi kohta. Usun, et ka praegu ei tuleks õhutada inimestes liigseid lootusi kiirele paranemisele. Ehkki ma saan aru, et neid on vaja ostma julgustada. Ka euro tulekusse tuleks kainelt suhtuda. See ei lahenda sugugi kõiki probleeme. Esiteks on teiste maade kogemus näidanud, et euro toob kaasa kaupade kallinemise, teiseks ei sõltu eurotsooni sisenemisel meist enam kuigi palju.

Millega see lõpeb Kreekas, Portugalis ja Hispaanias, kus on suured probleemid, pole veel teada. Leian, et kõike seda tuleks analüüsida ja rääkida sellestki, millist hinda euro eest igaühel meist maksta tuleb.

Millist nõu teie kui väga kogenud tippjuht annaksite teistele juhtidele ükskõik millise kriisiga toimetulekuks?

Alati tuleb olukorda realistlikult hinnata ja võetavad riskid peavad olema õigustatud. Mõned ütlevad, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas.

Aga me oleme näinud selliseid, kes sattudes õigel ajal õigesse kohta, on isegi aasta parima ärimehe tiitli saanud, kuid mõne aasta pärast pankrotiga lõpetanud. Alati võib saavutada lühiajalist edu, ostes midagi odavalt ja müües kallimalt, aga selline äri pole jätkusuutlik. Maailm muutub kogu aeg ja läbi löövad need, kes suudavad muutustega kiiresti kaasa minna.

Kas teie käest on poliitikud ühe või teise otsuse tegemisel nõu küsinud? On teid ennast poliitikasse kutsutud?

Ei ole nõu küsitud ega ka kuhugi kutsutud.

Kuidas isiklikult raske aja üle olete elanud? Ka stressi olete tundnud?

Olen tundud ja tunnen praegugi. Ehkki tahaksin hõisata nagu mõned analüütikud, et kriis on läbi, ja rahulikumalt hingata, ei saa ma seda teha. Praegu püstitame BLRT Grupis endale, vastupidi, senisest veel tõsisemaid ülesandeid ja oleme valmis mahtude vähenemiseks ka sel aastal. Ja see ei tule sugugi sellest, et me mingid erilised pessimistid oleme.

Kuidas tööpingetest vabanete? Kas sportides või kusagile kaugele reisides?

Mängin tennist. Ja puhkus on mul ka tulemas. Käin juba aastaid kevadel Tšehhis Karlovy Varys, kus joon mineraalvett, ronin mägedes 15 kilomeetrit päevas ja ujun basseinis. Tunnen, et lõõgastun seal hästi.