Juba on möödunud kolm aastat sellest, kui Kuuba ajaleht Juventud Rebelde avaldas salvava artikliteseeria, milles kutsus reformima riigi poolt hallatud ja virelevat jaemüügisektorit.
Kuuba tahab ise poode pidada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Midagi pole aga muutunud ja kogu valdkonda iseloomustab jätkuvalt korralagedus, korruptsioon ja kohutav teenindus.
Havannas liiguvad kuulujutud, et riik pidavat varsti loovutama kontrolli oma tuhandete juuksuriäride, kohvikute, poodide ning pagari- ja autoremonditöökodade üle ning valima maksude ja regulatsioonide tee, selle asemel et neid Hiina-Vietnami mudeli järgi edasi administreerida.
Riik näib aga otse vastupidises suunas samme astuvat. Linnas linna järel remondivad nad vanu ja avavad uusi restorane, kauplusi ja kõikvõimalikke müügipunkte.
Pärast vennalt Fidelilt saadud võimumantli selgatõmbamist on president Raúl Castro väitnud, et Kuuba nõukogude-stiilis käsumajandus tuleb ümber teha. Ta vihjanud ka võimalusele, et äkki leitakse mingisugune viis jaesektori reformimiseks.
«Riigifirmad peavad olema efektiivsed ning neile tuleb selleks ka ressursid eraldada. Ülejäänud peaksid, saadaolevaid ressursse arvestades, võtma üle teisi ja adekvaatsemaid omandivorme,» seisis mulluses majandusministeeriumi raportis varsti pärast seda, kui Castro ministri koos abidega välja oli vahetanud.
Konkreetsemat juttu Castro ajanud pole. Kommentaatorite, majandusteadlaste ja analüütikute arvates peab ta silmas varianti võimaldada rohkematel inimestel perefirmasid asutada ning lubada töötajatel kooperatiive moodustada - nagu põllumajanduses juba pikemat aega tehakse.
Sellele aga pannakse kommunistliku partei ridades, eriti provintsipiirkondades, vägagi vihaselt vastu.
«Kuuba ei ole Havanna,» nähvas üks Kuuba idaosas võimutsev provintsi-taseme parteiametnik mõtte peale, et uued valitsuse müügipunktid võiksid kunagi erakätesse minna.
Edasise väitluse käigus möönis ta küll seda, et igat juuksuriäri küll riik majandama ei peaks. Suuremad asutused nagu restoranid ja autoremonditöökojad peaksid tema arvates aga raudselt riigi kätte jääma.
«Enamik sõidu- ja veoautosid on Kuubas nagunii riigi omad,» ütles ta.
Üks Kuuba idaranniku linnas Santiago de Cubas sööklaid majandav keskastme parteijuht oli seda meelt, et jaemüügisektori vilets majandamine ei ole mitte süsteemi, vaid suhtumise küsimus. Nimetatud naisterahva hinnangul tuleb ennekõike parteidistsipliini parandada.
Selles Kuuba suuruselt teises linnas on viimase aastaga avatud rohkem restorane, baare, poode ja muid asutusi, kui üheski teises asulas.
Anonüümsust palunud naisadministraator ütles, et provintsi uus parteijuht Lazaro Exposito Canto on sektoris asjad paremini käima lükanud. «Pärast tema tulekut on kõigel hoopis teine minek. Tuleb lihtsalt inimestest hoolida ja alluvate suhtes nõudlik olla,» leidis ta.
Debatt on jõudnud otsapidi ka kompartei häälekandjasse, päevalehte nimega Granma, kus on avaldatud nii reformi pooldavaid kui hukka mõistvaid lugejakirju.
«Me peame heitma endalt selle aastatepikkuse stereotüüpse mõtlemise, et eraomand on üks kuri asi,» kirjutas hiljutises numbris González de la Cruz.
«Mistahes omand, olgu riiklik või eraviisiline, võib ühiskonnale kasulik olla,» ütles ta.
Vastasleeri vaateid väljendab ehk kõige selgemini teise korrespondendi väljaütlemine, kelle nimi on Guerra González.
«Selline lahendus, et luuakse uued omanikud ja kooperatiivid ning praegustest töötajatest kollektiivsed omanikud tehakse - see toob endaga kaasa vaid kontrollimatu vabakonkurentsi ja kapitalismi,» kirjutas ta ja lisas, et see oleks samm tagasi mitte üksnes majanduslikus, vaid ka poliitilises, sotsiaalses ja ideoloogilises mõttes.
Esimest korda alates sellest, kui kogu müügitegevus - kuni tänavanurga kingaviksijateni välja - 1968. aasta revolutsiooni käigus riigistati, antakse nüüd sisemaistele toidumüüjatele aga selleks tegevuseks litsentse. Seni on viimased lihtsalt linnatänavatel politseinikega kassi ja hiirt mänginud ning inimeste jalavaeva vähendanud. Kuna riigipoodidesse on tihti pikk maa kõmpida.
See samm näib aga olevat pigem osa põllumajandussektori reformist, mis juba käimas on. Selle sektori otsustamisõigused ja toidujagamised on nimelt detsentraliseeritud ning riigimaad on enam kui 100 000 farmerile ja farmerihakatisele välja renditud.
Võimud, kelle avalikkuse virisemine ilmselt ära on väsitanud, väljastavad perefarmidele ja kooperatiividele ka lube oma toodangut osaliselt ise müüa - kioskitest ja hobuste või jalgratastega veetavatest kärudest. Samas aga ei ole mitte ühtegi riigi jaemüügipunkti töötajatele isegi kooperatiivi vormis üle antud, erastamisest rääkimata.
Copyright The Financial Times Limited 2010.