Kersti Kaljulaid: üks kriis, kaks lahendust

Kersti Kaljulaid. Foto: Peeter Langovits.

Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas Kersti Kaljulaid nendib, et ehk on õigus neil analüütikutel, kes on välja toonud, et eurotsooni kuulumine võib nõrga fiskaalkultuuriga riigis olla takistuseks reformidele sundimisel.

Viimasel ajal on palju juttu olnud Kreeka suutlikkusest või suutmatusest toime tulla oma võlakohustustega, aga veelgi enam nende kohustuste kasvu ohjeldamisega. Esimest korda euroala ajaloos tõid mured seoses riigivõlaga alla ka Euroopa aktsiaturud.

Kreeka pole laenuturul muidugi kaugeltki üksi – kokku on eurotsooni riigid selle aasta algusest peale laenanud turgudelt 110 miljardit krooni, mis on kõigi aegade rekord, ja ka raha hind eurotsooni valitsustele on kasvanud. Eriti kannatavad sellises olukorras muidugi need, kellel palju võlga kaelas ja pole ette näidata head plaani, mille abil oma valitsussektori kulud kontrolli alla saadakse. Selliste riikidena nimetatakse lisaks Kreekale ka Portugali, Hispaaniat, Iirimaad ja Itaaliat.

Hoiatatakse ka, et need riigid, kes usutavat säästuplaani lähiajal ei näita, võivad jääda üldse rahata ning investorid võivad ka juba olemasolevaid võlakirju üritada kiirkorras realiseerida.

Niisiis, kuigi see kõlas riigi suveräänsust ahistavalt, mida Brüsselist Kreekale öeldi, vahet tegelikult pole. Ka ilma Brüsseli surveta jõuaks Kreeka peagi sinnasamasse, kus ta praegu on – kulud tuleb kiiresti külmutada ja samal ajal otsida meetodeid, kuidas eelarve baaskulutused tuua jätkusuutlikule tasemele. See aga tähendab minekut sotsiaalsete garantiide kallale.

Komisjon ei nõua Kreekalt midagi erilist – ainult stabiilsuse ja kasvu pakti täitmist. 2012. aastaks olgu eelarvedefitsiit allpool kolme protsenti. Eriline on komisjoni reaktsioonis vaid see osa, et lisaks eelarve kärpimise meetmete rakendamise kontrollile jälgib Brüssel ka ise kriitilise pilguga Kreeka statistikute esitatavaid andmeid, et need ka tegelikkust peegeldaks.

Kreeka on küll ette pannud hulga meetmeid, kuid pole täpsete tegevuste kirjeldust ega rakenduskalendrit. Rakenduskalendris ei pea olema mitte ainult eelarve parandamine, vaid ka see, kuidas Kreeka parandab tööturu toimimist, suudab absorbeerida Euroopa Liidu struktuurifonde ja korraldada järelevalvet finantssektori üle ning samuti edendada ausa majandusstatistika kogumise võtteid.

Viimane eesmärk jätab võimaluse Kreekal ja kõigil teistel teha nägu, et valeandmed, mida Kreeka esitas, tulenesid statistika puudulikkusest ega olnud tahtlikud. Jäägu pealegi nii, mis ses minevikust enam sorida – edaspidi peab Kreeka saama eelarve täitmise kontrollisüsteemi, mis võimaldaks iga kuu riigi rahalist seisu täpselt kirjeldada.

Kreeka asub ka vähendama ametnike palka ja vähendab värbamist. Tulemas on pensionireform – milline täpselt, on veel lahtine. Kreekal on kuu aega näidata, kuidas täpselt need asjad ära tehakse.

Tulu poolel on kavas maksueranditest loobumine, tubaka ja alkoholi aktsiisi tõus ja maksudest kõrvale hoidujate senisest parem jälitamine (millele toimuvad maksuametnike streigid vist kaasa ei aita). Muidugi pakub Euroopa Komisjon Kreekale ka ekspertabi, et riik saaks oma ebakindlad ja vähetoimivad avalikud funktsioonid, nagu eelarve planeerimine ja monitoorimine, kenasti käima. See meenutab Phare-ajastut kandidaatriikides, kus meie veel ei osanud euroopalikult oma avalikku sektorit korraldada ega evinud toimivaid institutsioone – kriisis on selgunud, et vahel on samal tasemel ka nii-öelda arenenud riigid.

Samal ajal kui Kreeka kohta öeldi karme sõnu, ei pannud keegi tähele, et komisjon võttis äsja seisukoha ka Poola ülemäärase defitsiidi menetluses. Poolagi nägi defitsiidi paisumist 2008.–2009. aastal, kusjuures tegelikult ei tehtudki mingeid lauspopulistlikke rumalusi – lihtsalt senised sotsiaalsed garantiid rakendusid majanduskasvu aeglustudes suuremale osale rahvastikust ja nii tõusis defitsiit eelmisel aastal seitsme protsendini SKTst.

Niinimetatud automaatsed stabilisaatorid teevad sama ka 2010. aastal, kuid Poola on ise ja sunnita otsustavalt olukorrale otsa vaadanud. Pikaajalistest meetmetest võib nimetada pensioniea tõstmist, majandust tugevdavatest meetmetest aga erastamisprotsessi kiirendamist 2010. aastal.

Poolat on aidanud ka eeldatust parem majandusseis – komisjon prognoosis neile 2009. aastaks 1,4-protsendilist majanduslangust, tegelikult saadi kätte 1,7-protsendiline majanduskasv. Poola on ainuke Euroopa riik, kus majandus 2009. aastal ei kahanenud.

Komisjon peab selle arengu põhjuseks seda, et Poola zlott nõrgenes kriisi alguses kiiresti.
Ajakiri Economist lisab hulga emotsionaalseid asjaolusid: stabiilne enamusvalitsus, mis teeb läänele, st rikastele turgudele mõistetavaid otsuseid, valitsuse nähtavad saavutused bürokraatia vähendamiseks riigis, sealhulgas ettevõtlusbürokraatia alandamiseks.

Niisiis on Kreeka-Poola võrdluspaaris reljeefselt näha, et erinev reaktsioon kriisile annab ka erinevaid tulemusi. Poolat ei nimetata praegu nende riikide hulgas, kellel võiks olla risk riigilaenu hüppeliseks kallinemiseks. Poolale ei teinud komisjon lisaettekirjutusi, vaid kiitis ja käskis kurssi hoida, siiski negatiivseid trende arvestades ja vajadusel samme vastavalt korrigeerides.

Võib-olla on õigus neil analüütikutel, kes Kreeka sündmuste valguses on välja toonud, et eurotsooni kuulumine võib nõrga fiskaalkultuuriga riigis olla küll esialgu mõnus puhver, aga kui puhver hakkab ära kuluma, on eurotsooni kate tegelikult takistuseks reformidele sundimisel.

Kui Kreeka poleks eurotsooni riik, oleks tal kaks võimalust: pöörduda Euroopa Liidu poole eelarvetoetuse saamiseks, nii nagu seda on saanud Läti, või pöörduda IMFi poole sama sooviga. Esimest varianti eurotsooni riikidele ette nähtud pole. Teist varianti keelab rakendamast eurooplase uhkus – eurotsoonis ei tule korda looma mingi IMF, saame ise hakkama.

Analüütikud hoiatavad, et ülemäärase defitsiidi menetlus ei sisalda endas piisavaid sanktsioone riigi jaoks võrreldes IMFi karmusega, mistõttu tegelikult oleks Kreekale parem sattuda IMFi järelevalve alla. Ei oska seda väidet hinnata, sest varem pole Brüssel midagi niisugust teinud, nagu praegu Kreekaga. Ent kui skeptikutel on õigus, on lisaks piinlikule olukorrale vaja lahendada (st rahastada) ka Kreeka pankrot.

Kui ikka uhkus IMFi kasutada ei luba, peab tugi tulema teistelt eurotsooni riikidelt. Selleks muidugi mingit kätteharjutatud mehhanismi olemas ei ole. Financial Times arvutas, et kui Kreekal oleks vaja viis kuni kümme protsenti SKTst laenata, siis teised eurotsooni riigid peaksid selle raha leidmiseks annetama või laenama 0,13–0,26 protsenti oma SKTst.

See summa pole ületamatu, kuid nagu teada, on eurotsoonis veel riike, kelle seis on kreekalik – kindlasti näiteks Portugal, kes pärast Kreeka eelarve päästeplaani heakskiitmist tunnetas ise turgude nõudlikkust enda suhtes ja lubab järgmisel kuul komisjonile esitada vähemalt sama vägeva tegevuskava.

Mis saab siis, kui päästeoperatsioone on vaja teha ka teistes eurotsooni riikides? Raha lihtsalt ei jätku. Financial Times soovitab pigem kiiresti oma uhkus alla neelata ja IMFi Kreekasse korda looma lasta. Hullem oleks, kui omade vahel asjast asja ei saa ja IMF tuleb sisse tuua häda sunnil.

Loodan, et eelöeldu taustal saavad kõik aru – ülemäärase eelarvedefitsiidi puhul aitab vaid maksutõus ja kulude, sealhulgas sotsiaalsete garantiide kahandamine. Midagi paremat pole leiutatud ja ainuke moraalne eelis on see, kui seda teha ise ja vabatahtlikult – nii säilitatakse riigi vastutustundlik maine, mis omakorda võib pöörduda kergemaks kriisist taastumiseks.

Artikkel põhineb Kuku raadios eetris olnud kommentaaril. Kersti Kaljulaiu kommentaarid on eetris kord nädalas reedeti.