Lähipäevil võtavad kohtunikud istet ja otsustavad, mis saab ühest Suurbritannia silmapaistvaimast kliimateadlasest.
Teadlased vusserdavad kliimamuutustega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtlasi määrab kohus viieliikmelise, ekspertidest ja teadlastest koosneva kolleegiumi, kes hakkab uurima Suurbritannia East Anglia ülikooli (UEA) kliimaekspertide väidetavaid väärtegusid. Peamiselt võetakse luubi alla ülikooli kliimauuringute osakonna direktor professor Phil Jones.
Kui mõtelda kliimateadlaste vaiksele elule ja tegevusele, kes tasapisi oma töö kallal nokitsevad, temperatuuride andmeid jälgivad ja arvutiekraanil ilmaolude mudeleid vaevad, siis sellist draamat nagu ei ootaks.
Poleemika on tekitanud professor Jonesi ja teiste UEA kliimateadlaste e-kirjad, mida nad teiste maailma ülikoolidega umbes aasta jooksul on vahetanud. Mõned sõnumitest, mis UEA serveritest «välja häkiti» ja veebi kõigile vaatamiseks üles pandi, osutavad väärtegudele teadusasutuse akadeemilises vaikuses.
Süüdistusi on kolm ja need on väga konkreetsed: professor Jones ja teised üritasid õõnestada teadusliku refereeringu ehk eksperthinnangu protsessi; professor üritas varjata teiste poolt nõutud andmeid; andmeid on osaliselt muudetud ja manipuleeritud. Juhtumiga tegeleb ka Briti politsei.
Professor Jones väidab, et kõik süüdistused on alusetud ning et tema sõnad on kontekstist välja võetud. Kuid skandaal on juba jätnud oma jälje.
«Kuigi see olukord on ülimalt pingeline, üritan ma keskenduda oma teadustööle,» ütles professor sel nädalal.
Probleemi on võimendanud ka professori viletsavõitu reaktsioon süüdistustele. Jonesi toetajad ehitasid oma kaitsekõned faktile, et e-kirjad olid varastatud. Kuna e-kirjade ehtsust keegi kahtluse alla ei seadnud, siis jäigi paljudele mulje, et UEA-l paremaid argumente polnudki.
Skandaal ise puhkes mullu novembris, mis oli teadlaste jaoks kõige vastikum võimalik ajastus - just enne ÜRO Kopenhaageni kliimakohtumist. Uudised e-kirjadest rändasid mööda internetti ringi, mõnikord moonutatud kujul.
Kliimaskeptikutel oli sellest loomulikult hea meel, kuna see andis neile uut mõjujõudu. Kuigi juhtumil oli teatud laastav mõju, jäi skandaal meedias siiski Kopenhaageni kõneluste ja vaidluste varju.
Uuesti sattus kliimateadlaste usaldusväärsus rambivalgusse aga siis, kui selgus, et valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) 2007. aasta ettekandes avaldatud väide - nagu sulaksid Himaalaja liustikud 2035. aastaks üles - oli vale.
Väitega lagedale tulnud liustikuteadlane ei olnud oma järeldusi eksperthinnangu protsessiks esitanud ning seega ei oleks neid tohtinud IPCCi raportisse kaasata. IPCCi esimees Rajendra Pachauri reageeris juhtunule väga aeglaselt.
Kõigepealt keeldus ta asja üldse kommenteerimast. Lõpuks, enam kui nädal hiljem, saatis IPCC välja pressiteate, milles ütles: «Meil on kahju, et protseduurireegleid antud juhul halvasti järgiti.»
Niivõrd vilets reaktsioon ei jäänud avalikkuse tähelepanuta. Nii sattusidki UEA skandaal ja professor Jones isiklikult taas rambivalgusse, kuna üks vastuolu rõhutas teist. Skeptikute veebilehe Climate Depot tegevjuht Marc Morano ütles, et nimetatud skandaalid tõestavad seda, mida skeptikud alati on väitnud.
Ta sõnas: «Avalikkuse silmis on globaalne soojenemine üks väljamõeldud asi. Ja avalikkus ei eksi. Need skandaalid on seda vaid kinnitanud.»
Kõigi väidete ja vastuväidete, salapäraste teadusterminite ja -meetodite üle tekkinud vaidluste ning isiksuste konfliktide varjust koorub aga välja kaks tõsiasja. Esiteks: kliimateadus vastas kriitikale üliabitult. Ja teiseks: ekspertidel on suuri raskusi oma asjade avalikkusele edastamisel.
Enamik mõistab, et kliimateadlaste arvates on nad otsekui sõjaleeri poolt sisse piiratud. Skeptikute e-kirju tuleb neile lainetena kogu maailmast. Tihti tabavad neid isiklikud solvangud, millest skeptikute veebilehed lausa kubisevad.
Informatsioonivabaduse seadusest tulenevalt esitatakse UEA-le pidevalt igasugu päringuid, millest enamik pärineb skeptikute sulest ja paljud on kergemeelsed.
Majandusteadlase lord Sterni sõnul tuleks skeptikuid sama rangelt jälgida, kui nende kriitika objekte: «Nende väited ja andmed tuleks ka läbi uurida.»
Imperial College'i Granthami instituudi direktor söör Brian Hoskins, kes on ühtlasi Suurbritannia tuntumaid kliimateadlasi, ütles, et teadlaste vaatevinklist on jõuline debatt teretulnud: «Iga hea teadlane on loomult skeptik. Sellega me ju tegelemegi: uurime asju sügavuti, seame kõike küsimärgi alla, uurime ja puurime, anname hinnanguid ning üritame teooriaid ümber lükata.»
Skandaalide laastamistööle vaatamata on kliimateadlased seda meelt, et nende avastused on valdavalt korrektsed. Met Office'i vanemteadur Julia Slingo väidab, et e-kirjad ja käputäis vigu IPCC raportis ei tohiks õõnestada kliimateadust, mis põhineb aastakümnete pikkusel intensiivsel uurimistööl.
E-kirjade uuringud peaksid tulemusteni jõudma kevade paiku. IPCCi reformimise üle otsustamise protsess on aga läbipaistmatum. Eksperdid on küll nõus, et midagi tuleks muuta - et avalikkuse usaldust tagasi võita. Kuidas seda aga teha ja mis kuju organisatsioon siis võtma peaks, selles osas on palju lahkarvamusi.