Kristjan Velbri: sihi kaotanud riik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 2008 alguse saanud ja mullu kõrgpunkti saavutanud finantskriis ning sellele järgnenud sügav majanduslangus on peale majandusprobleemide paljastanud ka rahvusriikide erinevad suhtumised kriisi põhjustesse ja võimalikesse lahendustesse.
Pea kõikjal tunnistatakse, et kriisi põhjustas eratarbimise ja laenuportfellide kasvu kombinatsioonist tingitud jätkusuutmatu majanduskasv ning sellega kaasnenud kunstlikult paisunud riigieelarved.
Lisaks kulutuste vähendamisele otsivad paljud riigid võimalusi majanduse stabiliseerimiseks ning investeeringute ligimeelitamiseks. Seda ei saa väita aga Läti kohta, kus valitseb üleolev suhtumine nii välisinvestoritesse, IMFi kui ka Eestisse.
Läti võimulolevate poliitikute suhtumist praegusesse kriisi väljendavad selgelt nende viimaste kuude sõnavõtud. Jaanuari alguses teatas Läti välisminister Maris Riekstins, et toetab Islandi presidendi otsust mitte tagastada Hollandi ja Suurbritannia maksumaksjatele Islandi pankade pankrotistumise käigus kaotatud raha.
Seejuures jätab Riekstins tähelepanuta fakti, et Island on vähemalt osaliselt süüdi tekkinud võlgades, sest Islandi riigi võimuses on järelevalve kohalike pankade, sealhulgas ka Landsbanki tütarettevõtte Icesave’i tegevuse üle ja selle reguleerimine.
Oleks kõige mõistlikum lahendus, et Icesave’iga seotud kolm riiki vastutuse omavahel ära jagaks. Sellele vaatamata on Läti olukorras seesuguste avalduste tegemine üks kiiremaid viise usaldust kaotada.
Läti seisukoht väljendab rasket defitsiiti riigijuhtimisoskustes ja diplomaatias, seeläbi on neil oht peletada eemale praegused ja võimalikud tulevased välisinvestorid ning võlausaldajad, sest sellised sõnavõtud on oluliseks baromeetriks riiki investeerimisega seotud poliitiliste ja majanduslike riskide hindamisel.
Praegu hindavad välisinvestorid Läti riigivõlakirjasid Kreeka ja Dubai omadest riskantsemaks ning Islandi ja Iraagi omadest mõnevõrra kindlamaks.
Edaspidine mängimine investorite usaldusega võib Lätile valusalt kätte maksta, sest kriisi tarbeks rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja riikidelt, sealhulgas ka Eestilt võetud laenud loodetakse osaliselt tagasi maksta uute riigivõlakirjaemissioonidega.
Kui usaldus puudub, siis laenu saamise hind tõuseb ning see muudab Läti riigi jaoks laenukulu suuremaks. See tähendaks aga veelgi suuremat avalike teenuste kärpimist, mis on praegu juba niigi miinimumini viidud.
Varasematest sõnavõttudest võib märgata ka kerget skisofreenilist tooni. Novembris avaldas Läti rahandusminister Einars Repše kahetsust, et Läti ei järginud möödunud kümnendi jooksul Eesti konservatiivset eelarvepoliitikat – Läti kumulatiivne eelarvedefitsiit sajandi algusest ulatub 48,6 miljardi kroonini.
Detsembris järgnes sellele Läti eurosaadiku Roberts Zile avaldus, milles ta väitis, et Läti probleemne olukord aitab Eestil eurotsooniga liituda.
Eurotsooni saamine sõltub sellest, kas eurot sooviv riik suudab täita Maastrichti kriteeriumid (inflatsioon, riigivõlg, intressid, eelarvetasakaal, valuuta stabiilsus), võrdlus lähinaabritega ei kuulu kriteeriumide hulka. Sama sõnavõtu jooksul nõudis Zile Maastrichti kriteeriumide ülevaatamist, lihtsustamaks Läti üleminekut eurole.
Ilmselgelt ei ole Zile aru saanud Maastrichti kriteeriumide eesmärgist lubada eurotsooni ainult rahanduslikult ja majanduslikult stabiilseid riike.
Detsembri alguses kritiseeris Läti peaminister Valdis Dombrovskis IMFi liiga karmide laenutingimuste pärast, olenemata sellest, et Läti pöördus IMFi poole, aga mitte vastupidi. Seda üllatavam oli vahetult enne jõululaupäeva peaminister Dombrovskise plaanimajanduse aega meenutav sõnavõtt, kus ta nõudis Rootsi pankadelt rahakraanide avamist.
Kahtlemata teenivad ülalmainitud avaldused ka sisepoliitilist eesmärki – süüdlasi otsida on poliitiliste punktide kogumisel lihtsam ja kindlasti populaarsem kui oma vigu tunnistada.
Kahjuks ei ole Läti poliitikat vaadates põhjust optimismiks, seda osalt ka noorte tõttu, kes kohalike probleemide lahendamise asemel välismaale eelistavad kolida.
Sellise kursi jätkamisel ootab Lätit ees elujõulise rahvastiku märkimisväärne väljaränne, arengu stagneerumine ja poliitilise korruptsiooni jätkumine.