iDeal kampaania

Mere: majandus hakkab teisel poolaastal kosuma

Rakvere lihakombinaadi juht Anne Mere pole kordagi kahetsenud, et vastutusrikka ameti vastu võttis.

FOTO: Liis Treimann

Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere (38) on enamasti meestest koosnevas tööstusjuhtide maailmas hästi hakkama saanud ja mulluse raske aasta lõpetas ettevõte kasumiga.


Mis tundega te nii suure ettevõtte tippjuhi koha kahe aasta eest vastu võtsite?

Olin enne samas neli aastat turundusdirektor olnud ja valdkond oli tuttav. Kõige suurem muutus tippjuhi ametis oli minu jaoks avalikkuse tähelepanu ja suhtlus meediaga, mida enne nii palju ei olnud. Ettepanek tuli mulle sobival hetkel, sest tahtsin teha ka midagi muud peale turunduse.

Nüüd olen veendunud, et tegin õige otsuse. Olen oma töö ja ettevõtte arenguga väga rahul ning ka koostöö kontserni teiste juhtidega nii Soomes, Rootsis kui ka Poolas toimib. Põnev on vaadata, kuidas nii suur süsteem areneb, ja veel põnevam, et saab selle juhtimises ise kaasa rääkida.

Ega meil naisi suurte ettevõtete eesotsas väga palju pole olnud, see on küllaltki karm meeste maailm. Olete noor, hea välimusega ja väga blond – sugugi mitte tööstusjuhi moodi. Kas viltu pole vaadatud?

Mul pole kordagi sellega probleeme olnud, et naine olen ja paljusid mehi juhin. Välismaal olen küll mõnikord täheldanud, et vastaspoolel, kelleks  tavaliselt on üle keskea meesjuhid, käib teatud võbelus minuga käteldes läbi, aga see möödub kohe, kui asjalikumaks suhtluseks läheb.

Mõni aeg tagasi saime teada, et meie kaubanduses käib lihahinnasõda. Kui tõsine see on?


Ma ei nimetaks seda sõjaks, vaid karmistunud konkurentsiks. Eks me ole konkurentidega mingil määral sõjas kogu aeg. Nüüd, kui lihatoodete tarbimine on vähenenud, on ka pinged suuremad. Hinnavõitlust tekitavad suuresti ka kaubandusketid, kaubeldes tootjailt madalamaid hindu. Igaüks tahab tarbijat oma poodi meelitada ja liha on üks võtmekaupu.

Rakvere lihakombinaadil on tütarettevõtted Lätis ja Leedus. Kus läheb paremini ja mis on nende riikide eripära?

Eestis läheb praegu kõige paremini. Ehkki detsembri arvud on veel kokku löömata, võib öelda, et 2009. aasta lõpetasime kasumiga. Selleks tuli teha ka valusaid otsuseid, millest kõige karmim oli kõigi töötajate palga alandamine kevadel kümne protsendi võrra. Lätis kasvasime väga jõudsalt, saavutades seal parima turuosa. See tuli konkurentide arvel, sest ega kogumüük kasvanud.

Mis eesmärgid olete ettevõtte juhina selleks aastaks seadnud?


Tahame kasvatada turuosa nii siin kui Lätis-Leedus. Lisaks soovime täita tellimused võimalikult õigel ajal. See valmistab peavalu kõigile lihatööstustele.

Näiteks suvisel grillihooajal ei tea kunagi ette, kui palju midagi kulub. Me ei tea ka, millal kevadel nii soojaks läheb, et juba grillida saab. See on ehk naljakas, aga ma jälgin pidevalt ilmateateid. Kui juhtub, et  nädalalalõpuks lubatakse ilusat ilma, aga tuleb sadu, jääb meil kaupa üle, kui vastupidi – tuleb jälle puudu.

Inimesed pahandavad, et miks sisaldab poest ostetud hakkliha soja ja miks keeduvorstides nii vähe liha on.  Ons see pettus?


Pole ühtegi reeglit või seadust, kui palju üks või teine lihatoode liha peab sisaldama, see on iga lihatööstuse vaba looming. Meil on ka olemas Perenaise hakklihasegu, millele on soja lisatud. Seda tehti, et hind tarbijale soodsamaks muuta. Ma ei nimetaks seda pettuseks, sest pakendile on märgitud, et tegu on hakklihaseguga, mitte puhta hakklihaga. Soovitaksin kõigil tarbijail vaadata, mida sööte ja mille eest maksate.

Viinereid ja keeduvorste on ka väga erinevaid. Näiteks meie Vinku viineris on liha 60 ja Lasteviineris 50 protsenti ja need on väga hea maitsega. Samas tea­n, et ühe poeketi nn private label’i viiner sisaldab liha üksnes 12 protsenti.

Kas te ise ikka liha sööte?

Söön viimased viis aastat iga päev viinereid. Liha söön üldse päris palju.

Kas majanduslangusest oli ka midagi õppida?


Tööandjana näen, et masust oli halva kõrval ka palju kasu. 2006. ja 2007. aastal oli kombinaadis kaadri voolavus üle 40 protsendi, mis tähendab, et igal aastal vahetus sadu inimesi. Sellises olukorras oli võimatu stabiilselt ettevõtet arendada. Tunnetame, et meil on nüüd palju parem koostöö eri valdkondade ja inimeste vahel.

Kui rääkida kogu riigist, siis mulle tundub, et oleme masuga päris hästi hakkama saanud. Kurb muidugi, et töötute arv nii suur on. Kui töötuid tuleb juurde ja ka töötajail palgad ei kasva, pole tarbimise suurenemist loota. Tahaks uskuda, et kõige hullem on nüüd möödas. See kvartal tuleb veel kindlasti väga raske, aga suvel hakkab ehk olukord vähehaaval paranema.

Majandus sõltub suurel määral ka emotsioonidest. Kui ise hakkame uskuma, et läheb paremaks, siis lähebki. Inimeste hoiused pole ju vähenenud, kuid neid pole julgetud kasutada. Kui elanikesse veidi rohkem optimismi süstida, siis lähevad ehk rahakotirauad rohkem lahti.

Töö on teil mõistagi pingeline. Kuidas seda tasakaalustate?


Eelkõige sportimisega. Suvel käin jooksmas, talvel suusatan. Aga vahelduse mõttes harrastan ka rulluisutamist ja  mäesuusatamist, mängin tennist ja käin ujumas.

Kõige rohkem meeldib mulle joosta, sõltuvalt tujust jooksen 8–14 kilomeetrit kaks-kolm korda nädalas. Terves kehas terve vaim – see on kogu aeg mu elu moto olnud.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles