Tiia Randma: Eesti inimeste ettevõtluskartus
8. jaanuar 2010, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiia Randma kirjutab, et ettevõtlusaktiivsus on Eestis küll tõusuteel, kuid lõviosa tudengitest ei saa kõrgkoolist kaasa elementaarsetki arusaamist majanduse toimimisloogikast.
Ühiskond kestab ja areneb tänu inimestele, kes julgevad unistada ning tahavad ja suudavad oma ideid tegelikkuseks muuta.
Selleks on vaja loovust, uuenduslikkust ja riskijulgust, aga ka teadmisi ja oskusi, kuidas oma eesmärke saavutada, selleks tegevusi ja ressursse kavandada.
Sellised inimesed saavad hakkama nii enda kui ka kogukonna elu korraldamisega, oskavad töötajana märgata ja haarata võimalustest ning just nende eestvedamisel luuakse ühiskonnas lisaväärtus, olgu ettevõtmised ärilised või sotsiaalsed.
Rasketel aegadel nagu praegu on ettevõtlikud inimesed eriti hinnas. Kuid kui ettevõtlikud me üldse oleme? Kuidas toetab ülikooliharidus ettevõtjate uue põlvkonna pealekasvamist?
Euroopa Komisjon uurib regulaarselt erinevaid ettevõtlusnäitajaid Euroopa Liidu riikides, USAs, Islandil ja Norras. Traditsiooniliselt on inimeste valmisolek ettevõtjana tegutseda Ameerikas oluliselt suurem kui vanas Euroopas keskmiselt. Kui võrrelda sama näitajat Euroopa vanade ja uute riikide vahel, siis uutes riikides on ettevõtlusaktiivsus kõrgem.
Eelmisel aastal avaldatud uuringust selgus, et eestlaste soov olla endale tööandjaks on väiksem kui Euroopa riikides keskmiselt. 40 protsenti Eestis küsitletutest vastas, et nad sooviksid olla iseendale tööandjaks. Euroopa riikides keskmiselt on valmis ettevõtjaks hakkama ligi pooled inimestest.
Jättes kõrvale mujalgi Euroopas enim nimetatud põhjused palgatöö eelistamiseks – näiteks regulaarne sissetulek, sotsiaalne turvalisus, fikseeritud tööaeg –, tuli uuringust välja seegi, et võrreldes teiste Euroopa riikidega torkavad Eestis ettevõtlust takistavate teguritena silma äriidee puudumine, kehvad finantseerimisvõimalused ning teadmiste ja oskuste nappus.
Just viimase takistusteguri väärtus Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim ehk 21 protsenti – see näitab, et Eesti inimesed tunnevad end ettevõtluses ebakompetentsena.
2008. aastal küsitleti Euroopa ülikoolide tudengeid, et uurida noorte hoiakuid ettevõtlusainete õpetamise ja õppimise osas. Eestis osalesid küsitluses avalik-õiguslikud ülikoolid. Tulemuste põhjal võib väita, et suur osa, ligi kolmveerand tudengitest peab erinevate ettevõtlusainete pakkumist oluliseks, sealhulgas rohkem kui pooled vastanutest väga või äärmiselt oluliseks.
Ka ettevõtlusvalmidus on tudengite seas suur. Vastanutest ligi pooled valiks viis aastat pärast lõpetamist ettevõtja karjääri. Viis protsenti küsitletutest oli aga juba asutanud ettevõtte ja enamik neist tegutses reaalselt.
Kõrgema ettevõtlusaktiivsusega paistsid silma kunsti ja ärinduse erialade tudengid. Samuti oli meestudengite ettevõtlusaktiivsus naistudengite omast pea kolmandiku kõrgem.
Samas küsitluses uuriti ka noorte jõudmist ettevõtlusõppeni. Uuring näitas, et ettevõtlusainete väärtustamisele ja kõrgele ettevõtlusaktiivsusele vaatamata on tudengite osalemine nendel kursustel kooliti väga erinev.
Keskeltläbi ainult veerand vastajaist oli osalenud mõnel ettevõtlusaine kursusel. Kõrvutades sellega kõrgkoolide vilistlaste uuringust selgunud tõsiasja, et ligi pooled Eesti kõrgkoolide lõpetajatest on leidnud töö avalikus sektoris ja vaid viis protsenti töötab oma firmas, füüsilisest isikust ettevõtjana või vabakutselisena, võib väita, et käärid noorte valmisoleku ja hiljem tehtud valikute vahel on suured. Miks?
Majandusministeerium viis eelmise aasta suvel läbi kõrgkoolide õppekavade analüüsi, et uurida majandus- ja ettevõtlusainete integreeritust mitte-majanduserialade õppekavadesse. Analüüs viidi läbi kuues avalik-õiguslikkus ülikoolis ja kümnes rakenduskõrgkoolis. Neis kõrgkoolides õppivate tudengite arv moodustab enam kui 80 protsenti kõikidest tudengitest.
Suurematest kõrgkoolidest jäid valimist välja vaid need, kes on keskendunud ainult majandusõppele (näiteks EBS, Eesti-Ameerika äriakadeemia, Mainori kõrgkool ja veel mõned), ning mõned kitsama spetsialiseerumisega era- ja avalikud kõrgkoolid.
Analüüsi käigus otsiti õppekavades aineid, mille väljundiks on teadmised majanduse toimimisest, ettevõtlusest ning ettevõtlusega seotud oskustest. Samuti vaadati, kas konkreetsed ained on õppekavas kohustuslikud või valikained.
Analüüsi tulemusel selgus, et 45 protsendil bakalaureusetaseme ja 44 protsendil magistritaseme õppekavadest polnud majandusaineid üldse.
Samuti oli majandus- ja ettevõtlusainete integreerituse kõrgkooliti erinev. Kui Tallinna Tehnikaülikoolis oli õppekavasid, kus majandusaineid polnud, vaid neli protsenti ja Eesti Maaülikoolis 11 protsenti, siis Tallinna Ülikooli õppekavades pole majandusaineid 61 protsendis õppekavadest. Negatiivse skaala tipus on aga Tartu Ülikool, kus majandusaineid pole 63 protsendis õppekavadest.
Kuigi võiks eeldada, et majandus- ja ettevõtlusainete pakkumine on tihedamalt seotud kõrgkooli profiiliga, sealhulgas tehnoloogiaerialade osakaaluga kõrgkoolis, näitas analüüs, et sellist järeldust otseselt teha ei saa.
Ehkki Tallinna Tehnikaülikooli puhul võib pidada ootuspäraseks, et majandusained on integreeritud pea kõikidesse õppekavadesse, näitasid kunstiakadeemia ning muusika- ja teatriakadeemia õppekavade analüüsid, et majandusaineid saab edukalt integreerida ka tehnoloogiakaugetesse õppekavadesse.
Kõige parem on olukord rakenduskõrgkoolides, kus 98 protsenti õppekavadest sisaldab ka ettevõtlusaineid, sealhulgas kolmandikus õppekavades olid need kombineeritud kohustuslike ja valikainetena, pooltes õppekavades olid ainult kohustuslikud ained ning 4,8 protsendis õppekavadest olid ainult valikained.
Kuigi sõnavõttudes ja poliitikadokumentides räägitakse ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe tähtsusest ja ülikoolide suurest rollist teadmistepõhisele majandusele üleminekul, näitab lähem vaatlus, et mitmetes koolides pole veel tegudeni jõutud.
Eesti inimeste ettevõtlusaktiivsuse kujundamise vaatenurgast kõrgharidusõppes toimuvat analüüsides näeme, et mitmed auväärsed ülikoolid ei pea seda kuigi oluliseks.
Tundub uskumatu, et organisatsioonides, kuhu on koondunud silmapaistev majandusalane akadeemiline kompetents, peaaegu polegi majasisest teadmiste siiret – üks teaduskond ei jaga oma oskusi ega õpetust teistega, teised ka ei küsi seda.
Nii tulebki välja, et vaatamata suurele potentsiaalile oma kõrgkoolis, ei saa lõviosa tudengitest lõpetamisel kaasa elementaarsetki arusaamist majanduse toimimisloogikast, rääkimata valmisolekust ise ettevõtjaks hakata.
Artikli autor on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja haridusnõunik.