Oktoobris on kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Võitlus Tallinna pärast käib praegu täie hooga. Üheks põhjuseks, miks Keskerakonna võim on pealinnas aina tugevamaks muutunud, on opositsiooni nõrkus. Tallinna volikogus pole tähelepanuväärseid munitsipaalpoliitikuid, kes oleks suutnud enda nime ja näo tuntuks teha.
Äris paisub ettevõtte turuosa nii suureks, kui konkurendid lubavad. Kui konkurente pole, siis täidab üks bränd kogu turu. Niiviisi on ka Edgar Savisaarega. Viimase nelja aastaga pole sotside, Reformierakonna ega IRLi ridadest tõusnud inimest, kes selgelt oleks Tallinna poliitik. Mitu Tallinna volikogu liiget te teate? Toomas Vitsut, Jüri Pihl, Kaie Kõrb … Kui ma tahaks edasi loetleda, siis peaksin kasutama internetti.
Erik Krossi tõus viimaste nädalate arvamusküsitlustes näitab, et kui tuleb tugev opositsionäär, siis on peaaegu kaljukindlana näivat Savisaare ülekaalu võimalik kõigutada. Vastandumine on vana valimiskampaania võte, mille abil kaheks peamiseks rivaaliks kujunenud erakonnad oma pooldajaid mobiliseerivad.
Kas keegi suudaks Valdo Randperet pidada tõsiselt võetavaks linnapeaks? Valijaid, kes seda teha tahaksid, leidub Tallinnas väga vähe. Reformierakonna kampaaniameistrid keskenduvad pigem teistele Eesti linnadele – Pärnu, Tartu, Viljandi ja Haapsalu. Unustada ei tohi ka Valgat. Tallinn näib olevat nagunii juba kaotatud.
Opositsioon ei koosne ainult nimekatest poliitikutest. See koosneb peaasjalikult ideedest. Kus on Tallinna opositsiooni ideed pealinna elu korraldamiseks?
Tallinna TV tuleks kinni panna ja tasuta ühistransport kaotada. Mõlemad on rumalad mõtted. Kui tasuta ühistransport on tõesti selle kasutajate hulka ühe protsendi võrra kasvatanud, siis on seegi juba suur võit. Eesti probleemiks on, et inimesed eelistavad ühistranspordile isiklikku autot. See pole vaid Tallinna mure, kuidas seda trendi murda. Ega Juhan Parts asjata praegu rongiliikluse ümberkorraldamisega nii palju vaeva näe. Rahvas tuleb meelitada bussi ja rongi, trammi ja trolli.
Kui meenutada läbikukkumisi, siis kodualuse maa maksuvabastus on neist suurim. Paremerakonnad püüdsid sellega kinkida oma valijaile Nõmmel ja Pirital sadu eurosid aastas, aga edutult, sest Savisaar suutis osava poliittehnoloogiaga ka selle võidu Randpere ja Keit Pentuse sõrmede vahelt endale haarata.
Huvitavaid ideid Tallinnal jätkub. Kui ei oleks korruptsiooni. Kulusid kärpiva Soome reformide pakme üheks osaks on ettepanek, et linnades tuleks detailplaneeringute menetlemist märkimisväärselt kiirendada. Ettevõtjale ei pea selgitama, kui tähtis see on, et omavalitsus menetleks detailplaneeringuid ja ehituslube kiiresti ja erapooletult. See pole ainult Tallinna probleem, et planeeringud venivad, sest ametnikud kipuvad küsima meelehead või pidurdavad kohaliku omavalitsuse tööd ettevõtjatest konkurendid.
Ivo Parbuse juhtum on niivõrd tülgastav, et ainuüksi sellepärast peaks linnavõimu välja vahetama. Mingi tavalise loa saamiseks tuli Parbusele osta kinkekaart, et ta saaks sõita soojale maale puhkama. Ainuüksi see, et ametiisik sellise nõudmise esitab, on juba alatu. Rääkimata sellest, et nii käitudes pidurdab linnavalitsus otseselt linna arengut.
Krossi kampaaniameistrid kirjutasid seintele loosungi, et Savisaare korruptsioon võtab 1000 eurot aastas iga pere taskust. Lühike, lööv ja jääb hästi meelde. Ega Krossil selle numbri taga mingit väga täpset arvutuskäiku ei ole, aga polegi vaja. Tallinna kõige suurem probleem sai sellega valijale meelde tuletatud.
Kui Savisaare Keskerakond võidaks, siis Kross peaks koha sisse võtma volikogus. Istuma Jüri Pihli kulutatud toolil, sest Tallinn vajab tugevat poliitilist vastasrinda. Nii nagu vajaks seda enamik teisigi Eesti linnu. Vastasel korral tuleb ettevõtjal jälle kinkekaarte osta ja neid enne üleandmist kallite pildiraamatute vahele peita.
Elage hästi!