Vitsur: Eestis puudub innovatsiooni ja tootmise vahel sünergia

Heido Vitsur.

FOTO: SCANPIX

LHV majandusekspert Heido Vitsur leiab Eesti innovatsiooni majandusliku mõju kehva positsiooni Euroopas kommenteerides, et teadmistepõhine ja innovaatiline ning  tootev Eesti on kaks küllaltki erinevat asja, mille vahel tuntavaid kokkupuutekohti polegi.

Eesti on Innovatsiooni liidu 2013. aasta edetabeli põhjal  oma innovaatilisuse poolest Euroopa Liidus neljateistkümnendal kohal. Kuivõrd Euroopa on üks maailma kõige innovaatilisematest piirkondadest, on see ka kogu maailma arvestuses täitsa korralik koht.

Paraku tuleb sellesse edetabelisse, nagu ka ülejäänutesse, suhtuda teatava ettevaatlikkusega. Majanduses on kõige, sealhulgas ka innovaatilisuse ja selle tegeliku majandusliku mõju, mõõtmine keeruline.

Eesti neljateistkümnes koht ei tekita iseendast ju mingisuguseid emotsioone: see pole ülearu hea ega ka halb. Aga kui vaadata sellest lõpphinnangust taseme võrra allapoole, ilmneb, et Eestit iseloomustavate näitajatega on ka siin nii, nagu see tihti kipub olema: nad on tugevasti harali. Mõne parameetri järgi oleme väga edukad, teiste järgi aga üpris taga. Nii oleme ettevõtete ja riigi investeeringute poolest vastavalt neljandal ja kolmandal kohal, kuid innovatsiooni majandusliku mõju poolest alles kahekümne esimesel.

Ja ega meie jaoks selles kahekümne esimeses kohas midagi üllatavat ei tohikski olla. On ju erinevad uuringud ja Riigikontrolli auditid alatasa toonud välja meie innovatsiooni- ja teaduskulutuste väikest majanduslikku tulemuslikkust.  Kuid ikkagi, miks oleme vaatamata kõrgele arenduskulutuste tasemele alles kahekümne esimesel kohal?

Põhjusi selleks võib olla erinevaid. Esiteks pole ettevõtete innovaatiliste ja tavaliste investeeringute vahele kuigi lihtne selget eraldusjoont tõmmata. See aga tähendab, et osa sellest haraliolekust võib tuleneda lihtsalt sellest, kuidas me investeeringuid ja enda loovust seostame. Kuid ilmselt pole see asjaolu siiski kõige olulisem. Lõppkokkuvõttes ei sõltu innovatsioonide tulemuslikkus  mitte niivõrd raamatupidamisest, vaid sellest, millistes majandussektorites innovatsiooni põhiosa tehakse ja milline on innovatsiooni tulenev sünergia kogu majandusele.

On ilmne, et innovatsiooni majanduslik mõju on suurim siis, kui see toimub kas suurtes või siis kiirelt suureks arenevates majandussektorites. Seepärast heitkem pilk Eesti ettevõtlussektori teadus- ja arenduskulude suurusele ja jagunemisele 2007. ja 2011. aastal.

Statistikaameti andmetel kulutasid Eesti ettevõtted innovatsioonile 2007. aastal 81,9 miljonit ja 2011. aastal 242,8 miljonit eurot.

Esimese emotsiooni mõjul tahaks muidugi arvata, et kolmekordne kulutuste kasv viie aastaga on toonud kaasa läbiva ja nähtava muutuse meie liikumisel senisest enam teaduspõhisemasse majandusse. Eriti siis, kui arvestada, et lõviosa, see on 127,5 miljonit eurot 161 miljonili suurusest juurdekasvust, langes meie juhtiva ja suurima hõivatusega majandusharu – töötleva tööstuse – arvele. Paraku ei kajastu see kasv ühegi statistikas eraldi välja toodud suurema hõivatusega ettevõtlussektori real.  Pigem vastupidi – enam kui pooltes töötleva tööstuse suurtest tegevusvaldkondadest (sealhulgas 31 tuhande töötajaga puidu ja mööblitööstus, 16 tuhande töötajaga metallitoodete tootmine, 14,5 tuhandega toiduainete tööstus jne) olid kulud teadus- ja arendustegevusele 2011. aastal väiksemad kui 2007. aastal ning üksnes viie tuhande töötajaga elektriseadmete tootmise sektori arenduskuludes võis näha tuntavat, 3,5 miljoni euro suurust kasvu.

Seega oli 2011 aasta 127,5 miljoni suuruse arenduskulude kasvu taga väga kitsale baasile toetuva suuremahuline arendus, mille mõju Eesti majandusle tervikuna ei saanudki kuigi suur olla. Küll aga meie kohale edetabelis ja võrdluses teiste maadega.

Asjaolu, et me oma arendustegevusest võrreldes Soome ja Rootsiga ja kahjuks mitte ainult nendega nii vähe kasu saame, sunnib paratamatult küsima: miks ikkagi on seal innovatsiooni majanduslik mõju  palju enam tuntav kui meil?

Kuidas lõigata rohkem kasu?

Meie ja nende teadus- ja arendustegevuse korraldust võrreldes võib põhimõttelisel tasandil tuua välja kolm olulist erinevust.

Esiteks on neis riikides teadus-arendustegevus ja innovatsioon tunduvalt kontsentreeritum. Fookusvaldkondade valikul toetatakse pidevale maailmatrendide jälgimisele. Seda tööd ei tehta reegline ise, vaid püütakse võimalikult hästi kursis olla maailma suurimate keskuste vastavate uuringutega. Edasi korrigeeritakse seal oma R&D&I strateegiat vastavalt seirele, majanduskeskkonna muutustele ning saadud tagasisidele suhteliselt sageli. See tähendab, et tunnistatakse tõsiasja, et elu toimubki ebamäärases maailmas ning ükskõik kui hoolikas ettevalmistustöö ei välista eksimisi ja vajadust strateegiat operatiivselt muuta.

Teiseks toimub arendusalane koostöö, mida teevad ülikoolid, ettevõtted ja valitsuse institutsioonid põhiliselt kas valitsuse (Soome), või kohalike suurettevõtete (Rootsi ) vedamisel ega kujune juhuslikult.

Kolmandaks, kuigi mõlemas riigis toetatakse aktiivselt innovatsiooni keskmise ja väikese suurusega ettevõtetes, on arendustegevuse teravik ja ressursid peamiselt suunatud ikkagi suurettevõtete konkurentsipositsiooni tugevdamisele, nende haarde laiendamisele. Ükskõik kas siis endise profiili säilitamiseks või siis uutesse tegevusvaldkondadesse suundumise kergendamiseks.

Keskmise suurusega ettevõtetes, rääkimata väike- ja eriti mikroettevõtetest, pole nii ühes kui teises  riigis teadus-arendustegevuses suurettevõtetega võrreldavat edu saavutatud. See on ka loomulik, sest majanduslikult  tulemuslikuks innovatsiooniks väljaspool „pehmeid“ sektoreid on reeglina vaja alati teatud suurust.

Kas mitte siin ei peitugi osa selgitusest, miks meil vaatamata arendustegevusele suunatud rahast tulemused nii tagasihoidlikuks jäävad. Raha pihustamine hajutab küll riske, aga paraku nõuab kulutuste tasuvuse saavutamine spetsialiseerumist ja suuremat mastaapi.

Praegu tundubki, et teadmistepõhine ja innovaatiline ning  tootev Eesti on kaks küllaltki erinevat asja, mille vahel tuntavaid kokkupuutekohti polegi. Kuigi nii esimene ja teine on eraldivõetuna oma tegevuses küllaltki edukad, jääb nende kahe suhtelise isoleerituse tõttu enamus meie majanduse kasvuks vajalikust sünergiast siit tulemata.

Kuid retsept edule on lihtne - rohkem koostööd.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles