Eesti rukkikuningat viivad elus edasi risk ja järjekindlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti suurim rukkikasvataja Hans Kruusamägi kuulis viis aastat tagasi, et Audrus läheb karusnahakasvatus pankrotti ja nende hülgele pole kuskil kohta, otsustas mees suuremate kõhklusteta looma endale võtta. Hüljes, Poiss nimeks, sai mehe kalakasvatuses eraldi tiigi ning täidab kõhtu iga päev värske forelliga.
Öeldu peegeldab hästi ka Hans Kruusamäe enda natuuri –julgust võtta riske. «Riskimine viib elus edasi,» lausub ta ja läheb ajas tagasi Eesti taas-iseseisvumise algusesse. Just siis võttis Hans Kruusamägi vastu terve rea riskantseid otsuseid, tänu millele kasvatab ta nüüd Lääne-Virumaal vilja ligi 3000 hektaril – peaaegu Pärnu linna suurusel maaalal.
«Kaheksakümnendate lõpus alustasin mesilatega, seejärel hakkasime majandama Avanduse sigalat, aga meil polnud vilja. Tahtsime vilja tegema hakata, kuid tehnikat polnud. Läksin siis Tallinnasse Kesko osakonnajuhi juurde – rääkisin, et mul pole ei raha ega tagatist, aga oleks vaja kombaini,» meenutas Hans Kruusamägi. «Müts maha nende meeste ees, et nad usaldasid mind ja andsid juba järgmisel päeval kombaini liisingusse. Juhtus ka seda, et me ei suutnud vahel pool aastat liisingut maksta, aga sügiseks tasusime alati oma võlad ära.»
Esimene kombain ausõna peale välja kaubeldud, alustas Hans Kruusamägi viljakasvatust mõnesaja hektarilistel maatükkidel. «Hakkasime mahajäetud maajuppe üle võtma ja rukist kasvatama, sest rukis kasvab kesa peal kenasti. Olime Ahjas, Tabiveres, Simunas ja võtsime järjest maid juurde, kogu aeg oli mingi risk üleval, aga niimoodi me edasi liikusime, kuni nüüd oleme 3000 hektari peale pidama jäänud,» jutustas Eesti suurim rukkikasvataja, kelle Eesti Rukki Selts tituleeris viis aastat tagasi Eesti rukkikuningaks.
Rukki eestkõneleja
Kruusamäe ligi 3000 hektari suurustest põldudest on rukki all 500 hektarit ja tänavu on plaanis rukki külvipinda suurendada veel 700 hektarile. «Ma pean oma rukkikuninga tiitli ikka auga välja teenima ju,» muheleb ta.
Kuigi rukkikuninga tiitlis on ka paras annus huumorit, peab Hans Kruusamägi seda enda elu üheks suurimaks tunnustuseks. «Kui Arnold ja Ingrid Rüütel selle tiitli mulle üle andsid, olin ma ikka väga liigutatud. See on kõrge tunnustus ja ühes sellega on mul missioon hoida rukist au sees ja propageerida rukkileivategu.»
Hans Kruusamägi unistab, et Eesti põllumehed suudaksid ise ära katta kogu Eesti rukkiviljavajaduse. «Praegu on rukki külvipind järjest vähenemas. See on ju häbi, kui meie põllumehed ei suuda Eestile pakkuda piisavalt oma rukist,» muretses ta.
Eriline õlu
Sel suvel tähistas Hans Kruusamägi oma 60. juubelit – ikka rukkiviina ja rukkiõllega. Mõlemat on mees aastaid oma tarbeks valmistanud, kuid mõtteis küpseb plaan jõuda ka rukkiõlle müümiseni.
«Rukkiõlu on väga hea õlu, selline omapärase maitsega. See võiks kindlasti poodidesse jõuda, aga muidugi mitte päris hulgimüüki, vaid nišiõlleks,» rääkis Kruusamägi ja otsis pappkastist välja kaks rukkiõlle pudeli kleebist kirjadega «kuninglik rukki tume» ja «kuninglik rukki hele» – mõlemad rukkikuninga pildiga.
Suuremale õllepruulimisele on Kruusamägi astunud sammu lähemale sellega, et tema uue kodu hoovil käib parasjagu pruulikoja keldri ehitus. Tulevase pruulikoja kõrval sai juba valmis suure leivaahjuga rukkitare, kus Kruusamägi võõrustab leivategemisest huvitatuid.
Juhuslikult kalakasvatajaks
Lisaks viljakasvatusele on Hans Kruusamägi ka üks Eesti suuremaid kalakasvatajaid. Selle ala peale sattus mees jällegi pooljuhuslikult.
«Pakuti, et ostke Käruveski kalakasvatus ära. Saime siis pangast meeletult suure intressiga laenu, aga ostsime ikkagi. Kuigi esimese aasta lõpus ma mõtlesin küll, miks mul seda vaja oli. Me ei teadnud ju kalakasvatusest midagi, täiesti tundmatus kohas hüppasime vette,» meenutas Hans Kruusamägi. «Aga õppisime ujuma ja areng on olnud märgatav.»
Kruusamäele kuulub Lääne-Virumaal praeguseks neli kalakasvatust – Käruveskis, Mõdrikul, Äntus ja Nõmmel – ning tema poeg rekonstrueerib veel viiendatki kasvatust Vohnjal. Nende kalakasvatuste aastane toodang on umbes 250 tonni, kuid Kruusamägi peab märksa suuremaid plaane.
«Eesti kalakasvanduse kogutoodang on 500–600 tonni aastas. See on kogus, milleni ainuüksi oma forellikasvatustega tahaksime jõuda, sest nõudlust on – iga nädal imporditakse Eestisse 20 tonni kala. Oleks väga hea, kui me suudaksime poode rohkem Eesti forelliga varustada,» arutles Kruusamägi. Ta nentis, et Eestis ei ole küll looduslikud tingimused kalakasvatuseks nii soodsad kui Norras, kuid sellegi poolest tasub kalakasvatus end ära.
Pojad isa jälgedes
Hans Kruusamäel on esimesest abielust täiskasvanud lapsed – Andres (31), Ats (28) ja Hanna (30). Abielust Marisega on tal veel kaks poega – 7-aastane Pärt Pärtel ja 7-kuune Albert – ning abikaasal on varasemast tütar Berta (13). Mehe vanimad pojad Andres ja Ats on astunud isa jälgedes ja aitavad tal ettevõtet majandada.
«Ma ei ole neid otseselt suunanud, neil on endal see huvi tekkinud. Samas, miks nad peaksidki kuskile mujale minema, kui neil on siin küllalt asju, mida edasi vedada ja tulevikus üle võtta,» rääkis ta.
Hans Kruusamägi nentis, et kui lapsed on väikesed ja ärid suured, peab hoolimata sünniaastast passis jaguma energiat nagu noorel mehel. «Sport ja iga päev saunas käimine hoiavad mind vormis,» lausus ta. Samuti sõidab mees talviti vähemalt korra päikesereisile. «Taisse, Mauritiusele, Balile... Peaasi, et oleks soe ja saaks purjelauaga sõita. Ma olen mao aastal sündinud ja madu vajab sooja.»
Peale purjelauaga sõitmise on Hans Kruusamägi ka kirglik korvpallur ning mitte lihtsalt omaette pallipõrgataja, vaid tema koduse kabineti riiul on täis läikivaid medaleid erinevatelt võistlustelt. Neist kõige uuem ja säravam on augustikuus Torinos seenioride maailmameistrivõistlustel Simuna Wombati meeskonnaga võidetud kuldmedal korvpallis 45+ vanuseklassis.
Seda kuldmedalit ootas kodus ees neli aastat tagasi Sidney seenioride mängudel võidetud pronksmedal. «Juba pronks oli suur saavutus, aga nüüd õnnestus kuld ka ära tuua. Selle üle on eriti hea meel,» sõnas sportlik põllumees oma kollektsiooni säravaimat medalit käes hoides.
Suur pauk
Vaid kord on Hans Kruusamäel tekkinud kõhklusi, milleks ta kõike teeb. «See oli vist viis aastat tagasi, kui Rakvere piiritusetehas läks pankrotti ja kogu meie aasta rukkitoodang jäi sinna,» meenutas Kruusamägi. «See oli tõsine pauk. Meie võlakoorem kasvas katastroofiliseks ja isegi pankrotihoiatus anti sisse. Ma ei mõelnud, et lööks kõigele päriselt käega, aga istusin siinsamas laua taga ja mõtlesin, miks see minuga juhtuma pidi,» rääkis Hans Kruusamägi, osutades käega enda kodukontori massiivsele kirjutuslauale.
Mees tunnistab, et see tagasilöök võinuks kogu firma põhja viia, kuid hullemast säästis kalakasvatus. «Tänu kalamüügile saime kõige kiiremad võlad ära maksta ja järgmise aasta viljasaak läks ka muidugi veel võlgade katteks. See pauk õpetas, kui oluline on mitte panna kõiki panuseid ühele kaardile. Hea, kui on viljakasvatuse kõrval ka muu tegevus, kas või seakasvatus,» rääkis Kruusamägi.
Hans Kruusamägi nendib, et aeg, mil tema alustas teed suurpõllumeheks, oli hoopis teine, võimalusterohkem.
«Praegu on uutel tulijatel raskem. Võtame näiteks kalakasvatuse – üks normaalne kalakasvatus on üle miljoni euro suurune investeering. Jah, sa saad toetusi, aga sul peab omafinantseeringut ka olema.
Kellel nii väga ikka on omast taskust 500 000 eurot juurde panna? Või siis viljaäri... Ei ole reaalne teha äri 100 hektariga, asi hakkab peale ikka 200–300 hektarist, aga see nõuab ka kõik investeeringuid,» arutles Hans Kruusamägi. Seepärast tuleks tema meelest hoida olemasolevaid edukaid põllumajandusettevõtteid ja tagada neis järjepidevus.
«Juba toimivat asja hoida ja arendada on lihtsam kui päris nullist alustada,» tõdes ta.
Järjepidevuse ja järjekindluseta poleks Hans Kruusamägi enda sõnul kunagi tõusnud Eesti suurimaks rukkikasvatajaks.
«Sa lihtsalt pead olema järjekindel ja kui probleemid tekivad, siis need lahendama, mitte põgenema.
Käegalöömise meeleolu ei tohi kordagi tekkida, sest kui juht lööb käega, siis löövad kõik teised ka. Põllumehena peab tahtma pidevalt areneda ja tuleb mõtelda, kuidas ma saaksin anda järjest paremat toodangut. Nagu spordiski – kiiremale, kõrgemale, kaugemale.»
Hans Kruusamägi
Sündinud: 18. VI 1953 Avanduse külas Lääne-Virumaal.
Haridus: Simuna algkool; Rakke keskkool; EPA, praegune Eesti Maaülikool (põllumajanduse mehhaniseerimine).
Töö: Simuna Ivax OÜ juht.
Pere: abikaasa Maris, pojad Pärt Pärtel (7) ja Albert (7 kuud), abikaasa tütar Berta (13), esimesest abielust on mehel tütar Hanna (30) ning pojad Andres (31) ja Ats (28).
Hobid: purjelauaga sõitmine ja korvpall.
Juhtmõte elus: järjekindlalt edasi.
Arvamus
Ats Kruusamägi
poeg
Isa on väga sihikindel. Kui ta on midagi pähe võtnud, siis ta peab seda saama. Tulgu, mis tuleb, aga oma ideed viib ta alati ellu.
Me oleme isaga tegelikult üsna erinevad. Isa on hästi kiire, kohati isegi rapsib ja peab koguaeg midagi toimetama, mina olen jällegi rahulik, mõtlen asjad läbi. Isa ei ole mind otseselt suunanud, et ma tema äridesse tööle tuleksin ja seda ala õpiksin, aga ma olen ise mõelnud: hea, kui tema äridele on kunagi jätkajaid.
Kui ülikooli astusin ja ütlesin isale, et läksin kalakasvatust õppima, oli tal muidugi hea meel. Ise olen ka selle valikuga rahul.