Allan Martinson: tuleviku Eesti kapitalism - targa töö tegijast targa töö andjaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte ühelgi kululiigil pole Eestis sellist «püha lehma» staatust kui teadus- ja arenduskuludel, kirjutab Arengufondi mõtteraamatus investor Allan Martinson.
Meie eesmärk on saavutada 3 protsenti SKP-st. Õnn on lähedal ja šampanjad külmas: teadus- ja arendustegevuse kulu suhtena SKP-sse on Eestis mitmekordistunud: 0,6protsendilt 1998. aastal 2,4protsendini 2011. aastal.
Miskipärast arvatakse, et mida rohkem teadus- ja arendustööle kulutame, seda vahvam on meie majandus ja targem ühiskond. See tekitab vägisi paralleeli 1930. aastate Nõukogude Venemaaga, kus õnne mõõdeti toodetud terase tonnidega. Ma ei tea ühtki riiklikku arenguprogrammi, mis üritaks suurendada näiteks ettevõtete elektri- või sidekulusid.
Teadus-arendustöö kulude fetišeerimise probleem seisneb selles, et põhjus ja tagajärg on omavahel vahetusse läinud.
Kas teadus-arendustöö kulu on edu mõõdik?
Ettevõtja mätta otsast on see loogika vildakas, sest teadus-arendustöö kulud on samasugune ettevõtluse sisendkulu nagu elekter, side või tooraine. Meie eesmärk on teadus-arendustegevusele kulutada võimalikult vähe, mitte palju. Seeläbi on ettevõtjad peaaegu et riigireeturid.
Toon näite ühest ettevõttest, kus olen investor. See firma liitus kaks aastat tagasi ühe Leedu ettevõttega. Mõlemad tegelevad e-kommertsiga ja mõlemal on oma platvorm, üks neist arendatud Eestis, teine Leedus. Leedu oma arendas kümme inimest, Eestis kasutati moodsaimaid arendusvahendeid ja arendajaid oli vaid kaks. Platvormid teevad ära sama töö.
Kumb on parem? Ettevõtjana ütlen, et Eesti ettevõte, kus teadus-arendustegevuse kulu on oluliselt väiksem (8 protsenti käibest vs 20 protsenti käibest). Kui paneme Leedu platvormi kinni ja võtame seal kasutusele Eesti platvormi, kaob Leedu teadus-arendustegevuse kulu ära ja meie efektiivsus tõuseb oluliselt. Mis aga juhtub Leedu SKP ja teadus-arenduskulude suhtega? See kukub. Leedu presidendilt ordenit ei saa.
Me pole ainsad, kes otsivad võimalusi olla teadus-arendustöö kulutustes efektiivsemad. Võtame näiteks Apple’i − maailma kõige edukama tehnoloogiaettevõtte. Kõik on ilmselt nõus, et Apple’i edu rajaneb just teadus- ja arendustegevusel. Samas on Apple’is vastavad kulud langenud kümne aasta jooksul 8 protsendilt 2 protsendile käibest, samal ajal on kasumimarginaal oluliselt kasvanud.
Ettevõtjat ei huvita teadus-arendustöö kulu suhe SKP-sse. Teda huvitab hoopis selle töö tootlus − mitu eurot saan ma lisandväärtusena tagasi, kui kulutan ühe euro teadus- ja arendustööle.
Kui fetišeerime üht kululiiki, mitte selle kuluga saavutatud tulemust, ei ehita me efektiivsemat, vaid ebaefektiivsemat majandust!
Milliseid ettevõtteid Eesti vajab?
Tartus paikneb kaks auväärset ja suurt tehnoloogiafirmat: Regio, mille nõukokku on mul au kuuluda, ja Playtech Eesti, Londoni börsil noteeritud suurettevõtte Eesti arendus-allüksus. Mõlema ettevõtte põhinäitajad – käive töötaja kohta, kasum töötaja kohta ja tööjõukulu töötaja kohta – on enam-vähem samad.
Mõlemas ettevõttes toodetakse tublisti lisaväärtust ning tööjõukulu (koos maksudega) oli 2011. aastal ligikaudu 30 000 eurot inimese kohta. Skype’i Eesti tütarfirmas oli see koguni ligi 60 000 eurot. Võiks arvata, et kui toome Skype’i ja Playtechi sarnaste ettevõtete arenduskeskusi Eestisse juurde, oleme või sees – neis luuakse 3−4 korda rohkem lisandväärtust töötaja kohta kui Eesti majanduses tervikuna.
Paljud riigid teevad jõupingutusi, et selliseid kõrgepalgalisi välistööandjaid riiki meelitada. On see aga õige tee?
Tegelikult pole meile Eestisse vaja Playtechi arenduskontorit, vaid Playtechi ennast – tema peakorterit koos intellektuaalomandi, käibe ja kasumiga.
Lisame ülaltoodud graafikule kogu Playtechi grupi andmed. See on Londoni börsil noteeritud Küprose ettevõte, mille asutajad on peamiselt Iisraelist. Kogu Playtechi palgakulu ühe inimese kohta ei erine oluliselt Eesti omast, aga silma torkab kaks olulist erinevust: esiteks on Playtechi käive ühe töötaja kohta kolm korda suurem kui selle Eesti üksuses, kuid veel kolossaalsem erinevus on kasumi osas töötaja kohta – seal on vahe 30-kordne.
Sama muster kordub teistes ettevõtetes. Jah, Skype ja Playtech jätavad Eestisse piisavalt tööjõukulu, lisaks natuke kasumist. Ent äri käib kusagil mujal – seal, kus on ettevõtted registreeritud ja kus on nende omanikud.
Kui tahame ehitada tõeliselt jõukat teadmiste põhist majandust, ei piisa meile kõrgepalgalistest töökohtadest. Me peame tahtma, et nende ettevõtete tegelik käive ja kasum ei kõnniks Eestist mööda. Me peame tahtma siia nende firmade omanikke.
Skype’i müük eBay’le tõi selle neljale Eesti kaas-asutajale varanduse, mis võrdus 1 protsendiga SKP-st. See raha on paljuski Eesti majandusse tagasi suunatud. Nüüd peaksime tahtma, et siia riiki tekiksid veel mõned skaibid, mis müüakse miljardite eest. Sel puhul pole tähtis, kus asub arenduskeskus – kui on odavam arendada Venemaal, Hiinas või Vietnamis, siis teeme seda seal. Eesti võidab rohkem nööre tõmmates kui tõmmatav olles.
Me vajame kodumaist teadmiste põhist kapitalismi
Võib-olla on see meie rehepapliku mõtlemise vili, aga peaksime õppima olema targad tööandjad, mitte ainult targad töövõtjad.
See prioriteet annab ka selge suuna kõigele, mida me oma teadusarendustegevuses ja ettevõtluspoliitikas tähtsaks peame. Me ei peaks suurendama teadus- ja arendustöö kulusid, vaid selle tulemust – kõrge lisaväärtusega majandustoodangut. Me ei pea niivõrd otsima välismaiseid otseinvesteeringuid kui stimuleerima kodumaalt võrsunud ettevõtteid. Me ei peaks piirama riigi huve pelgalt Eestis registreeritud ettevõtetega, vaid toetama ka USA-s eestlaste asutatud firmasid.
See peaks olema süstemaatiline poliitika – me vajame teadmiste põhist, «Targa kapitalismi strateegiat».
Et selle tulemus oleks mõõdetav, pakun välja sellised hüpoteetilised eemärgid:
1) Luua 2020. aastaks 200 teadmiste põhist 200 või enama töötajaga ettevõtet, kus luuakse üle 100 000 euro lisaväärtust töötaja kohta.
2) Lisaks võiks muu majanduse tootlikkus inimese kohta tõusta 50−100%.
Miks just sellised eesmärgid? Esiteks, «uus kapitalism» vajab majanduse struktuurimuutust ja uute firmade esiletõusu. «Vettinud mägrad» seda ei saavuta. 200 Skype Eesti sugust ettevõtet pole sugugi võimatu tulemus. Teiseks, keskendutaks «kahekäigulisele» majanduse arendamisele, kasvatades uusi skaipe neile vajalikus keskkonnas ja samal ajal toetades vanemat majandust samuti paremaks muutuma. Kolmandaks, see on realistlik meie võimaluste, rahvusliku jaotuse ja asukoha võtmes.
Mida on vaja selleks, et teaduspõhine kapitalism saaks Eestis õitseda?
1. Tugevat rahvusvahelist tehnoloogiaülikooli: tänasest 3−5 korda suurem eelarve üliõpilase kohta.
2. Proaktiivset immigratsioonipoliitikat: 3−5 tuhat uut elanikku aastas.
3. Teadmiste põhise tarbimise soodustamist: Venturesome consumption, «Vaata maailma 2».
4. Rahvusvahelist ühendust: lennuühendust 15 linnaga 2 korda päevas.
5. Tööjõumaksude alandamist: umbes kolmandiku võrra.
6. Meeldivat elukeskkonda: …parandame Tallinna tänavad.
7. Eesti ettevõtet kui Euroopas müüdavat toodet: 30 minutit, üle interneti, koos pangaarve ja juriidikaga.
8. Rahvusvahelist (riski)kapitali: Teadmiste põhised otseinvesteeringud.
Nii jõuaksime sinna, kuhu Reformierakond meid viia tahtis – Euroopa viie rikkama riigi hulka.