Eurovolinik tunnistas kriisi sügavust
18. september 2013, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eurotsooni teel toimiva valuutaliidu suunas kõrguvad tohutud takistused. Olukorrale on tähelepanu juhtinud paljud, kuid kõrgete euroametnike suust kuuleb seda harva – kui üldse.
ELi tööhõive ja sotsiaalvolinik László Andor ilmutab aga oma värskes ettekandes Brüsseli mõttekojale European Policy Centre erakordset avameelsust.
Muidu vaikse olemisega ungarlasest majandusteadlane andis tuld «sisemise devalveerimise» pihta, vahendab Wall Street Jornal.
Sisemise devalveerimise all peetakse silmas nii palkade kui hindade langust, mis peaks taastama euroala perifeeria konkurentsivõime Saksamaa ja teiste nn «tuumikriikide» suhtes.
ELi institutsioonid ja Rahvusvaheline Valuutafond IMF on otsustanud, et sisemine devalveerimine kujutab endast perifeeria jaoks ainsat taastumisvõimalust, kuna valuuta devalveerimise võimalus ju puudub.
Andori hinnangul see ilmselt ei toimi: «Sisemine devalveerimine võib anda tulemusi teatud spetsiifilistes tingimustes, näiteks väikestes avatud majandustes, mis naudivad stabiilset nõudlust oma kaubanduspartnerite poolt. Kuid kindlasti ei saa see olla üldiseks mudeliks suure liidu jaoks, mille eksport ja import on üldkokkuvõttes tasakaalus.»
Aga «tööjõu liikumine» ehk teisitisõnu töötute lõunaeurooplaste kolimine Saksamaale? Ka see pole lahendus ning võib asjad veelgi hullemaks ajada: «Piiriüleselt liikuv tööjõud moodustab vaid 3-4 protsenti euroala elanikkonnast, mis tähendab, et tööjõu liikumine ei saa oluliselt leevendada perifeeria kõrget töötusmäära. Samal ajal tähendab eelarveliste ülekannete puudumine seda, et [nõrgemaid] liikmesriike ähvardab kvalifitseeritud töötajate väljavoolu tõttu veelgi suurem majanduslik sõltuvus.»
Kuid ehk saab Euroopa Keskpank aidata?
Ei saa: «EKP ebatavaline mandaat – mille alusel on asutuse esmane ülesanne hinnastabiilsuse tagamine, kasv ja tööhõive aga teisejärgulised – tähendab seda, et majandus- ja rahaliidus (EMU) tekkinud kreeditoride ja võlglaste vahelist tasakaalutust oleks mõnevõrra kõrgema inflatsiooni abil raske leevendada.»
Millist lahendust Andor probleemidele pakub?
Esiteks tuleks tõhustada järelevalvet liikmesriikide üle. Seda euroalas aga juba tehakse ning eraldiseisva meetmena ei ole sellest erilist tolku. Teiseks soovitab Andor perifeeria aitamiseks mingisugust keskset maksude kogumise vormi (fiscal capacity), kuid see on kaugema tuleviku muusika.
Ülaltoodut silmas pidades järeldab WSJ, et EMU on veel pikki aastaid kohmakaks ja lennuvõimetu lind.