Martin Hesse: viis aastat kriisist - pangarindel muutusteta

FOTO: :montaaž Kaupo Kott

Viie aasta eest raputas Lehman Brothersi kokkuvarisemine üleilmset finantssüsteemi juurteni välja. Ometi pelgavad seadusandjad seniajani hädavajalike reformide elluviimist.

Andreas Dombret lausa peab südamest naerma, kui meenutab nädalavahetust, mis eelnes mõne arvates meie seni tuntud maailma lõpule. See oli nädalavahetus enne 15. septembrit 2008 ja Dombret oli tollal Bank of America Saksamaa haru juht. Reedel, 12. septembril sai ta pangadirektorilt Ken Lewiselt teada, et pank kavatseb alustada nädalavahetusel kõnelusi investeerimispanga Lehman Brothers ülevõtmiseks ja et kõik tippjuhid peavad selleks vajalikke ettevalmistusi tegema.

Dombretil kulus kogu laupäev Lehmani toimikute lappamiseks. Pühapäeval sai ta Ühendriikidest uue kõne, milles talle teatati, et pank ei võta üle mitte Lehman Brothersit, vaid ühe teise USA investeerimispanga, nimelt Merrill Lynchi. Dombret arvas, et Merrill on parem tehing, aga tundis samas, et Lehman tõmbab juba järgmisel päeval finants- ja muugi maailma otse kuristiku servale.

Lehman kuulutas esmaspäeval välja pankroti. Teisipäevaks oli selge, et Lehmani kokkuvarisemise šokilaine puudutab kõiki, sealhulgas Dombreti Bank of Americat ja Merrill Lynchi, mis nõudis USA valitsuse väljaostufondist miljardeid dollareid. Saksamaal tabas kaosekeeris Hypo Real Estate’i ja Commerzbanki ning kogu Euroopas kiirustasid valitsused vältima finantssüsteemi täielikku kokkuvarisemist, hakates panku natsionaliseerima.

Dombret elas Lehmani pankrotile järgnenud tormilised sündmused üle. Praegu vastutab ta Saksamaa keskpanga Bundesbanki juhatuse liikmena finantsstabiilsuse eest, mis muudab ta riigi üheks mõjukamaks pangandusliialduste vastaseks. Küsimuse peale, kas tema arvates on pangandus ja seadusandjad tollest 2008. aasta septembri marulisest nädalavahetusest midagi õppinud, vastab ta kiretult: «Vaevalt saab öelda, et me oleme praegu niisuguse ahelreaktsiooni eest paremini kaitstud kui viis aastat tagasi.»

Dombret suhtub süsteemi kriitiliselt ja ütleb, et paljud eeskirjad ja reeglid tuleb oluliselt kiiremini kehtestada ja seadustesse raiuda. «Paistab, nagu oleksid seadusandjad unustanud, kui tõsiselt raputas Lehman ja järgnenud segadusteaeg usaldust turumajanduse vastu,» sõnab ta. Veel mõne aasta eest olid asjad teisiti.

Aastail 2009–2011 ütlesid 20 juhtiva tööstus- ja arenguriigi (G-20) valitsused mitmel tippkohtumisel otse välja, et vaja läheb fundamentaalseid reforme. Nad olid kindlad, et pangad ei tohi enam kunagi saada enda kätte sellist võimu, mis lubab neil šantažeerida terveid riike ainuüksi seepärast, et nad on liiga suured ja liiga põimunud ülejäänud finantsmaailmaga, et lasta neil kokku variseda. See oli maailma juhtide üksmeelne seisukoht alates kantsler Angela Merkelist kuni USA presidendi Barack Obamani.

G-20 otsustele järgnes rohkelt katseid taltsutada, kui kasutada kunagise Saksamaa presidendi sõnu, finantsturgude «koletist». Tulemused jäid ent kesiseks.

Kindel on küll see, et pankade väljaostmist ei pea enam arutama kiiruga kokku aetud, öö läbi kestvatel kriisinõupidamistel. Kindel on seegi, et eriti Ühendriikide suured pangad kraabivad taas kokku miljardeid. Kuid praegune tüünus ja klants on petlik, sest pangad võlgnevad jaluletõusmise suurel määral jätkuvale valitsuste ja keskpankade toetusele. Selmet teha miljardeid nõudvaid väljaoste, on nad pelgalt kasutusele võtnud poliitika, millega toidetakse finantssektorit tasapisi, aga järjepidevalt odava rahaga.

«Eurotsoonis oleks paljudel pankadel ilma Euroopa Keskpanga abita raskusi refinantseerimisega,» sõnab Müncheni tehnikaülikooli rahandusekspert ­Christoph Kaserer. Tema väitel ei teeni paljud pangad nii palju kasumit, et suuta pikemat aega omal käel hakkama saada. Eurotsooni riigid, kes kardavad vaevlevate finantsgruppide likvideerimise juhitamatuid tagajärgi, on kaasa aidanud nõndanimetatud zombipankade tekkele.

Euroopa panku kurnab endiselt tohutu hulk halbu laene finantskriisi ajast – ainuüksi Commerzbankil on neid 136 miljardi euro jagu. Royal Bank of Scotlandi analüütikute hinnangul peavad pangad järgmise kolme kuni viie aasta jooksul ligikaudu 3,2 miljardit eurot kapitali maha kandma ja suutma tekitada 47 miljardi euro jagu uut kapitali, et neid saaks suhteliselt stabiilseks pidada. Kui mõni vankuvatest hiiglastest peaks langema, tähendaks see tõenäoliselt pangandussektori vaevalise taastumise nurjumist.

© New York Times Syndicate

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles