Tõnis Oja: päevad, mil maailm oli kuristiku serval

Lehman Brothersi juht Richard Fuld 2008. aastal meeleavaldajate protestiplakatite ees.

FOTO: Reuters/ScanPix

Viie aasta eest septembris varises kokku investeerimispank Lehman Brothers. Sellele järgnes kaos: poliitikud, keskpankurid, ametnikud, kommertspankurid ja fondijuhid töötasid palehigis varahommikust hilisööni, otsides lahendusi, kuidas hoida oma fond, oma pank või kogu finantssüsteem kokku varisemast. Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Miks? Ja mis peamine, kas see võib uuesti juhtuda?

USA rahandusminister Henry  Paulson istus oma kabinetis. Oli 2008. aasta september. Talle oli just helistanud New Yorgi Föderaalreservi juht Timothy Geithner. Nelja päeva eest oli pankrotikaitse alla läinud investeerimispank Lehman Brothers.

Selleks ajaks oli USA valitsus juba päästnud poolriiklikud kinnisvaralaenuandjad Fannie Mae ja Freddie Maci ning survestanud Bank of Americat päästma investeerimispanka Merrill Lynch. Kevadel oli läinud õnneks päästa samasuguse skeemi abil investeerimispank Bear Stearns.

Lehmani pankrottilaskmine tähendas krediidituru täielikku seiskumist mitte ainult USAs, vaid pea kogu maailmas.

Spekulatiivsed investorid püüdsid ennustada järgmisi langejaid ning panustasid nende kokkukukkumisele. Löögi alla olid maailma suurim kindlustuskontsern AIG, investeerimispank Morgan Stanley ja bilansimahu poolest USA suuruselt neljas pank Wachovia, aga räägiti ka Goldman Sachsist, General Electricu finantsüksusest GE Capital ja veel mõnest gigandist.

Geithner ütles Paulsonile, et Morgan Stanleyl pole enda päästmiseks muud plaani kui muutuda tavapangaks ning minna keskpanga (Föderaalreserv) järelevalve alla. Ta ei uskunud ka Wachovia ja Goldman Sachsi ühinemist – tehingut, mille poole keskvõim kahte panka püüdis lükata.

«Meie valikud hakkavad otsa saama,» ütles Geithner.

Paulson, kes oli viimasel nädalal saanud magada alla kolme tunni ööpäevas, tundis, et finantsmaailm hakkab tema silme all kokku varisema. Ta tundis iiveldust ning läks näost lubivalgeks.

Ministri meeskond, kes olid parasjagu väljaspool kabinetti, kuulis, kuidas ta oksendas.

Nii kirjeldas viie aasta taguseid sündmusi ajalehe The New York Times majandusajakirjanik Andrew Ross Sorkin oma suurepärases raamatus «Too Big to Fail».

Raamatu pealkiri viitab ühele finantskriisi eripärale – osa panku ja finantsinstitutsioone on muutunud nii suureks, et ühe kokkukukkumine mõjutab finantssüsteemi ja ühiskonda tervikuna. Liiga suured finants­ettevõtted on muutunud ühiskonnale suureks probleemiks, sest neid ei saa rahulikult pankrotti lasta.

Ehkki USA kinnisvarakriisist alanud finantskriis oli kestnud tegelikult juba üle aasta, sai just Lehman Brothersi pankrotiavaldusest 2008. aasta 15. septembril see päästik, mis vallandas kaose, ning kogu maailma finantssüsteem rippus juuksekarva otsas.

««Mis saab siis, kui kogu süsteem kokku kukub?» küsisin ma naiselt,» kirjeldas Paulson memuaarides oma tundeid 14. septembril – päeval, mil sai selgeks, et Lehmani ei ole võimalik päästa, sest Suurbritannia keskpank ei lubanud Briti suurpangal Barclays seda üle võtta. «Kõik vaatavad minu poole, aga mul pole mitte ühtegi vastust. Ma kartsin tõesti,» lisas ta.

Maailma suurima võlakirjafondi PIMCO kaasjuht Mohamed El-Erian tunnistas ajakirjale Fortune, et helistas paar päeva pärast Lehmani pankrotiavalduse teatavaks saamist abikaasale ning palus automaatidest välja võtta nii palju raha kui võimalik. Kui abikaasa küsis, miks, vastas El-Erian, et ta pole päris kindel, kas pangad ka järgmisel päeval lahti on.

«Tõsiselt või?» küsis abikaasa. «Jah,» vastas El-Erian.

El-Erian polnud muidugi ainus. Sularaha palus oma abikaasal välja võtta nii mõnigi sündmuste keskel olnu. Neil endil kodustele asjadele mõtlemiseks aega ei jagunud. Poliitikud, keskpankurid, ametnikud, kommertspankurid, fondijuhid töötasid palehigis varahommikust hilisööni, otsides lahendusi, kuidas hoida oma fond, oma pank või kogu finantssüsteem kokku varisemast.

Üks mälestusväärsemaid hetki nende tormiliste sündmuste keerises oli arutelu 700 miljardi dollari suuruse pankade abipaketi (mille nimeks sai TARP (Troubled Asset Relief Program)) üle esindajatekojas 25. septembril. Henry Paulson laskus esindajatekoja demokraadist spiikri Nancy Pelosi ees ühele põlvele ja palus, et opositsioon eelnõu põhja ei laseks.

«Mitte mina ei lase seda põhja. Vabariiklased teevad seda,» ütles Pelosi ning tal oli õigus. Esimene hääletus kukutas päästepaketi läbi ning ehkki selle poolt kutsusid hääletama mõlema partei liidrid, nii vabariiklasest president George W. Bush kui ka demokraatide presidendikandidaat Barack Obama, oli vastuhääletajate seas nii demokraate kui ka vabariiklasi. Väikeste muudatustega päästeplaan võeti vastu mõni päev hiljem ja 3. oktoobril vormistati see seaduseks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles